Esmaspäevane tööpäev algas taas üllatusega postkastis – turundustibi saatis mulle kirja, süüdistades mind vastutustundetus käitumises ja sõnagi lausumata töölt lahkumises, kui asjad olid veel poolikud (kusjuures “poolik” öelda asja kohta, milles vaid ehk paar sõna muuta oli vaja, on ikka väga meelevaldne) ja tema poolt kinnitamata. Ja oh õudust, teine disainer pidi need paar pisimuudatust ise tegema.
Ja nüüd turundustibi ootab mult põhjendust ja ettepanekut, kas midagi saab muuta. Ning kaebas, et raske on teha tööd, kui tiimi peale loota ei saa.
Ma tükk aega mõtlesin, kas ja mis ma kirjutan talle vastu. Nagu ma eelmises postituses mainisin, ma ei taha enam oma aega, energiat ja närve temaga suhtlemisele üldse kulutada. Koostööd on tõesti nii raske teha, aga ma otsustasin jääda minimaalse suhtluse peale, kus vaid hädavajalik saab öeldud. Mingeid põhjendusi ei plaani talle kirjutada. Mina olen oma töö teinud korralikult ja failid andsin üle enne töölt lahkumist ja sel hetkel, kui enam muudatusettepanekuid tema poolt ei tulnud. Meil on see süsteem pikka aega toiminud, et kui minu tööpäev saab läbi, annan asjad üle ja teised teevadki tavaliselt mingid pisimuudatused veel vajadusel. See ei ole midagi keerulist ja minul pole mõtet passida siin selleks, et üks sõna kuskil muuta, või kuni tema jälle midagi ringi mõtleb ja otsusele jõuab.
Kaalusin ka seda, et kirjutan talle samamoodi nagu tema mulle kirjutas: “Kui sul on mingi mure, pöördu bosside poole”. Aga ma tõesti ei taha temaga üldse suhelda. Mul oleks väga palju öelda, aga sellest tuleks vaid suurem sõnasõnda, sest tundub, et ega ta ei talu seda, kui talle midagi vastu öeldakse. Ja mul on hetkel nii palju tööd, et ma lihtsalt ei jõua sõdida temaga. Pealegi ma arvan, et sellise suhtlemisstiili juures ongi parim vastus ignoreerimine.
Ma pean veel kuu aega kuidagi vastu pidama. Ma isegi ei põe selle pärast, kui ta mu peale kaebama jookseks – sest ma tean, et ma oma tööd teen korralikult ja tal ei ole reaalselt mulle muud ette heita, kui vähest suhtlust. Aga selle kohta on mul vastus olemas – mina ülbitsemisele ei reageeri ja kui tema töö siis kannatab, siis parandagu enda käitumist kõigepealt.
Aga sellest oli veel vähe. Et mulle ikka koht kätte näidata, siis sain täna veel ühe ülesande käsu vormis. Ülesandeks oli tõlgete hankimine, mis pole tegelikult üldse minu töö. No ei teagi kohe, kas reageerida sellele üldse. Mul on endal piisavalt palju tööd, pole aega tema tööd kah veel lisaks teha.
Huvitav, kas ma hakkan nüüd igal tööpäeval selliseid asju kajastama…
Igatahes mul on täitsa kahju sellest uuest inimesest, kes siin uueks disaineriks saab.
