Kuigi ma olen korduvalt ja korduvalt plaaninud, et tulen end blogisse välja elama, on see jäänud vaid plaaniks – peamiselt ikka ajapuuduse tõttu või siis hiljem olen maha lahtunud ja juba unustanud, mis mind närvi ajas. Täna ma enam ilma halamiseta ei saa, sest see jama muudkui kestab ja kestab. Ja kes veel aru ei saanud, siis ma kirjutan loomulikult tööst.
Sissejuhatuseks – mingi aeg tagasi ma mainisin, et meile otsitakse uut inimest, kelle ametinimetus klappis minu otsese ülemuse omaga. Siis me siin spekuleerisime, et huvitav, kas ta on ära minemas. Ja selgus hiljuti, et lahkubki… aga vaid ajutiselt. Ehk siis teoorias peaks nüüd olema aasta või paar sellist rahulikumat aega kuni Ülemus lapsehoolduspuhkusel on.
Loomulikult suutsin ma selle ära sõnuda, kui ütlesin, et no ega keegi hullem siia asemele tulla saa – mõni nädal tagasi tutvustati meile siin uut inimest, kelleks osutus üks minu endistest kolleegidest, kelle puhul ma lootsin, et ma iial enam temaga koos töötama ei pea (eelmisest töökohast koondamise suurimaid plusse oli sellest kolleegist pääsemine). Aga nagu näha, Universumil on huumorimeel.
Lühidalt siis, ma olin ikka väga pettunud ja isegi avaldasin arvamust, et vist sai ikka hullem kandidaat siia nüüd. Aga tänase seisuga ma enam nii veendunud pole, sest peatselt lahkuv ülemus on mind täna nii palju kordi närvi ajanud, et kui tal poleks vist kohe kohe viimane tööpäev saabumas, siis ma oleksin talle juba väga halvasti öelnud või isegi juba juhtkonna poole kaebusega pöördunud. Kusjuures, ma olen ükskord varem tema kohta ühe kaebekirja juba valmis kirjutanud, aga tookord otsustasin seda mitte ära saata. Saime omavahel natuke räägitud ja töökorraldus paranes mõneks ajaks. Ja ma ei taha üldse mingeid intriige siin punuda või kaevata, aga mul lihtsalt on oma närvidest kahju. Ja on selge, et sellele ülemusele asjade ütlemine mõjub vaid hetkeks, kui üldse. Ja ei saa hormoonide süüks ka ajada tema käitumist, ta on olnud kogu aeg selline.
Täna ma igatahes vist jõudsin oma kolm korda kirjutada kurja kirja alguse ära ja siis ikka otsustasin, et sellel pole hetkel mõtet. Aga see nõuab mult ikka tõsist pingutust, et mitte välja prahvatada kõike, mis tahaks öelda. Aga no ei taha ju rasedale stressi ka tekitada – kuigi ma mäletan ka seda, et too aeg, kui ma ise veel rasedana tööl käisin, tema ennast tagasi ei hoidnud. Aga jah, selles osas ma üritan siis lihtsalt olla parem inimene. Aga kui ei teaks, et ta kohe lahkumas oleks, siis oleks lood teised.
Aga teemast – väga pikalt ei viitsi selgitada, aga meil on pidevalt probleemid sellega, et mulle ei öelda tööde tähtaegasid. Öeldakse alles siis, kui juba asi peaks valmis olema. Alles eelmisel nädalal oligi situatsioon, kus Ülemus tuli mult mingeid asju nõudma, mida ma ei olnud veel jõudnud teha ja mille kohta ma ka ei teadnud, et nendega kiire oleks. Lisaks on suur probleem ülesannete sõnastus – ta justkui eeldab, et ma olen selgeltnägija, et kirjutab paar sõna ja ma pean ülejäänu ise juurde mõtlema. Mõnikord pika aja peale isegi mõtlen välja, mis ta sooviks on, aga kas siis on raske kirjutada paar detaili lisaks. Ja siis see hilisem puzzle kokkupanek – ühe kirjaga saan ühe detaili, teise kirjaga teise.. jne. Selline töökorraldus, et töö tegemise aja arvelt peab muudkui Sherlockit mängima ja infot taga ajama. Ja arvestatav aeg kulub ka peast kinni hoidmisele ja ahastamisele.
No ja nüüd on siis korraga kaks ülemust tööl – sest uus on juba kohal, aga vana pole veel lahkunud. Ja elu on topelt “lõbus”.
Tänane nali oli siis selles, et tegin oma tänaseid ülesandeid, tähtaegu polnud antud, seega omas tempos ja enda valitud järjekorras. Ja siis küsis üks ülemus, kas saaks täna ühe töö valmis. Ja siis küsis teine, et kas tema soovitud asja saaks ka täna. Ja kui ma siis seal mitme ülesande vahel laveerisin ja üritasin kindlaks teha, et mis see tähtsuse järjekord on, sain ma lõpuks teada, et on vaja ühte tööd täna, teist tööd täna ja siis kolmandat ka, ja vähemalt kahte neist kolmest esimesena.
Sellest saaks pikemalt ka kirjutada, aga ma ei viitsi:) Pealegi on nüüd juba öö käes ja ega ma enam närvis pole ka.
