1. päev
Väljasõit 14.30
Õhtuks olime Leedus. Telkisime Poola piiri lähedal, masti all. Järve vaade oli ka peaaegu olemas. Öösel umbes 10 kraadi sooja ja magamine selles pakases eriti ei õnnestunud.
2. päev
Meid lasti kenasti üle Poola piiri. Poola läbisime umbes 9 tunniga. Usklikud tüübid need poolakad. Olid igale poole riste toppinud ja veidraid kirikuid ehitanud.
Õhtul üle Tsehhi piiri. Enne seda jõudis veel Poola ilusaks minna. Esimene mägine tee.
Telkimiskoha leidsime piiriäärse väetisehoidla lähedal. Oh seda lõhnaüllatust hommikul.
Ja endiselt oli öösel külm.
3. päev
Praha leitud. Väike tuur ilusas linnas ja uhke söömaaeg restos. Hea söök ja väga hea õlu. Planeeritud bikiiniost ja päikseprilliost jäid sooritamata, sest sobivaid kandidaate ei leitud ja poode hakati ka juba sulgema, kui kohale jõudsime. Sain vaid blogimiseks sobiva märkmiku ja peaaegu oleksin saanud punase miniseeliku.
Telkimiseks leidsime kitsedega metsatuka. Lõpuks ometi soe öö.
4. päev
Tükike Saksamaast nähtud ja paar tunnikest Austrias veedetud. Mäed läksid järjest ägedamaks. Saltzburg varustas meid ka otsitud bikiinidega. Poleks eluski arvanud, et valime shoppamiseks kõige kallima linna. Aga noh, selles poes oli parajasti allahindlus. Ja Saltzburg oli kohutavalt ilus linn. Sealt oli täitsa kahju lahkuda.
Õhtuks Itaaliasse. Jälle väiksed armsad linnakesed. Telkimispaiga leidmine võimatu. Ehk siis esimene öö kämpingus. Ja esimene öö vihma seltsis. Ja tagareatibide esimene suplus Vahemeres. Öine suplus.
Õhtul pastaroog ja märjad telgid. Esimene ja viimane autosmagatud öö. Jube lämbe ja kitsas. Märg telk ei oleks vist palju hullem olnud.
5. päev
Itaalia, Veneetsia. Lasanje, uued päikseprillid, must kass, kes koeri korrale kutsus ja kiss-kiss´i peale ei reageerinud. Lasanjet ka ei tahtnud.
Õhtul ekslemine Triestes. Too ei tahtnud meid kuidagi minema lasta. Tiirutasime päris pikalt ümber Trieste, enne kui Sloveenia üles leidsime. Peale mitmete Sloveenia istanduste külastamist ja telkimiskõlbmatuks tunnistamist, leidsime omale jälle kämpingu. Reisi läbivaks teemaks saanud “Slaafen slaafen, nicht laafen” on pärit tolle kämpingu sakslastelt. Tegelt me kohandasime nende öeldut veidi. Aga põhiliselt olid need just sakslased, keda me alati oma kämpinguöödel häirisime.
6. päev
31 kraadi sooja. Horvaatia. Piiril uuriti, palju meil alkoholi kaasas on ja liitri viina olemasolu kommenteeriti “aa, estonians” muige saatel.
Bikiinid ja soolane vesi testitud. Tiptopcool.
Miski hetk olime tee ääres grappat degusteerimas. Muu hulgas uuriti, kas mõni kolmest tibist üle ei ole. Üks grappapudel tuli ka meiega kaasa.
7. 8. 9. 10. päev
Horvaatia, vahemeri, tugev tuul, mis tahtis telgid lendu viia ja kestis kaks päeva. Aga üldiselt kestvalt palav ja mõnus ilm.
Puuduv kanalisatsiooniluuk ja katkine rehv. Mägedes ekslemine, mahajäetud külad, järveäärne piknik. Illusad mäed. Õhtune känts. Uus varuratas. Linnad hakkasid juba ühte nägu minema.
11. päev
Korraks Bosnia ja Hertsogoviinasse ja siis jälle tagasi Horvaatias, Dubrovnikus. Vahelduseks jälle midagi väga ägedat. Palju treppe, pizza, õlu. Söötsin kohalikke kasse pizzaga.
Õhtul Serbia ja Montenegro piiriületus. Käega ülestõstetav tõkkepuu ja põhjalikum kontroll.
Väike kultuurishokk.
12. päev
Kotori kindlus. Tund aega mööda treppe kõndimist. Päris väsitav retk oli, aga ullult äge. Kogu see ronimine oli lõpuks rohkem väärt, kui kindlus ise.
Õhtul ekslesime Nikshikis (midagi säänset selle linna nimi oli). Teeviidad ei olnud seal eriti moeasi. Kui lõpuks tänu lahkele bussijuhile ja tema perele tee linnast välja leidsime (peale suurt seletamist tegid nad ilmselt kindlaks, et oleme siiski valel teel ja sõitsid meile autoga järele, ning näitasid õige teeotsa kätte. Maailma lahkeimad inimesed sealkandis tõesti, nagu ka tagareatibid pidevalt kinnitasid.), sattus järgmisel päeval meile jälle ette üks märgistamata teehargnemine. Olime vaid jõudnud mõne sekundi teeristil seista, kui lähenev auto kinni pidas ja autojuht tuli teed juhatama. Ise me kommenteerisime seda, et info levib ja terves Nikshikis hoitakse meile pöialt ja elatakse kaasa, et me ikka kohale jõuaksime:)
Tol ööl oli meie esimene telkimine mägedes. See oli üks külmemaid öid. Midagi Leedu kanti, kui mitte hullem.
13. päev
Teel Belgradi poole. Miski administratiivpiir tabas meid ootamatult. Üsna põhjalik passikontroll ja templid passi. Tuli välja, et Serbia ja Montenegro täiesti erinevad riigid. Erinev raha ja erinev arengutase. Serbia hiilgas oma politseirohkuse poolest. Ühed said ka meilt väikse summa raha kätte. Õnneks tõesti vaid ühed. Liikluskorraldus oli seal selline, et piirangud muudkui algasid, aga ei lõppenud kunagi. Tee siis kindlaks, mis kiirus parajasti lubatud on. Serbia “kiirteed” olid ka ägedad. Kõigepealt maksad sa teele sisenemise eest, siis avastad, et kiirteed polegi, on vaid veidi laiem ja kvaliteetsem tee, kui mujal, ja see tee sai alati mõne kilomeetri pärast otsa. Aga raha küsiti rohkem, kui teiste maade korralikel kiirteedel.
Külastasime kahte kanjonit ja Tara jõge. Kose alla ronimine oli paras katsumus, aga jälle väärt kogemus.
Õhtul leidsime ühe odava ja kräpi kämpingu. Aga parim oli asja juures see, et saime esimest korda lõket teha ja see sattus just jaanipäevale. Jõime ära eestist ja mujalt kaasa toodud õlled ja chillisime keskööni. Viin jäi endiselt alles vist. Kohalikud koerad põlgasid meie pudru ära.
14. päev
Õhtul jõudsime Ungarisse. Leidsime Budapestis ühe linnasisese kämpingu ja läksime õhtul linna peale chillime. Igal ühel väike pudel käntsu kaasas. Doonau oma sildadega oli päris äge, kuigi väidetavalt lähemal vaatlemisel haises.
Tagasitee oli jube pikk ja väsitav. Ja hiline.
15. päev
Päeval sai veel natuke Budapestis ringi luusitud ja õhtul jõudsime Slovakkiasse. Väiksed käntsud ja väljamagama, et ärgata hommikul kell 7. Plaan oli nimelt ühe jutiga tagasi jõuda. Öösel tabas meid väike vihmasadu, mis polnud aga piisav, et tagareatibisid telki oleks sundinud kasutama.
16. päev
Varajane ärkamine ja sõit kodu poole. Kitsed teel. Ja inimesed, kes pühapäevahommikul kell 8 kirikusse tõttasid. Vaesed lapsed, keda vara ärkama sunnitakse.
Lätis pidas meid veel politsei kinni, uuris kas dokumendid korras ja kas autojuht joonud on. Vastuse peale, et kõik korras ja joonud pole, lastigi lihtsalt tulema.
Kella nelja paiku öösel lõpuks kodus.

Raske on harjuda sellega, et väljas pole 30 kraadi sooja ja ilm on hall. Ja tööl olemine tundub mõtetu. Õnneks on kolme ja poole nädala pärast jälle puhkus:)

0

0