Päris jalgpall

Nädalavahetusel sattusin ma esimest korda elus jalkat vaatama, staadionile. Ma aimasin kohe, et koha peal on midagi muud, kui pubis või kodus telekast vaatamine – mitte, et ma seda väga tihti teeks, aga on juhtunud mõned korrad. Aga kohapeal tõesti on teine fiiling. Muidugi mäng ise oli kehvapolne, s.t. eesti küll võitis, aga nad lasid muudkui häid võimalusi käest ja mõne tugevama vastasega oleksid nad sellise mängustiiliga vist haledalt pähe saanud. Õnneks on meie tiimil korralik fänniklubi ja see hoidis aina tuju üleval. Lõbusaim moment oli see, kui vastasmängija väljakul pikali oli ja fänniloozist hakkas kõlama matusemuusika koos sõnadega “ai ai aiai.. ai ai ai ai ai ai ai.. ” No kujutage ise ette leinamarsi taktis neid sõnu:)
Ja no trummid mulle ka jubedalt meeldivad ja seal oli neid palju ja kõlasid hästi. Jah, mis sest jalkast eks:)
Igatahes ma ei välista, et ma teinekordki mõnele mängule ei lähe, kuigi päris fänni minust veel ei saanud.

Peale sporti läksime edasi pubisse. Nägin lõpuks ära Pudel baari, mida mitmed mu tuttavad facebookis laigivad. Mõnus istumiskoht oli. Head valikud joogi osas ka. Ma ei ütle, et see nüüd mulle maitses, aga ma sain proovida ca 41 volüümist õlut. Ma ise eelistasin tegelikult hoopis veini juua, aga aegajalt sai teiste õllesid proovida. Ideaalne on ka see, et vastas asub kohe ka veinibaar ja oma joogiga võid liikuda mõlema baari vahet. Ainuke, millest puudust tundsin, oli söök. Seal pakuti vaid väikest snäki valikut ja õhtu edenedes muutus meie seltskond väga näljaseks. Nii, et kui me seal lõpetasime, pidime veel vanalinnas söögikohta ka otsima. Õnnestus Dublineris veel napilt enne köögi sulgemist tellimus esitada.

Õhtu oli mu meelest hästi tore ja tegelikult ma oleks vist veel jaksanud väljas olla, aga mõnes mõttes ikka hea, et normaalsel ajal (3 paiku vist) koju sai. Sest hommik oli niigi tiba raske, kauemaks jäädes oleks võinud veel hullemini minna, kuigi ma söögi kõrvale võtsin juba vett, mitte veini.

0

0