Mul on tunne, et ma kirjutan liiga palju sellest, miks ma üldse ei kirjuta.
Olen viimaste nädalate jooksul korduvalt alustanud mingi sissekandega, aga peale paari lauset hakkab jälle tunduma, pole vaimu peal, et jätkan hiljem – tulemuseks on see, et hiljem vajutan selle alustatud postituse juures delete nuppu ja alustan heal juhul uuega. Aga juhtub sama asi.
Kusjuures arvuti sain ma juba nädal tagasi remondist kätte. Aga koguaeg on muud tegemist olnud ja õhtuti ei tule isegi meelde, et mul see blogi on ja et kohusetundestki võiks paar rida kirjutada.
Nüüd ma siis kirjutan. Kohusetundest. Sest ma lähen nädalaks puhkusele ja arvutit kaasa ei võta.
Muidugi mulle meeldiks kohapeal teha igaõhtuseid reportaaze meie suusareisist ja elust Trysilis, aga otsustasin seekord siiski loota mälule – võibolla isegi paberile ja pliiatsile -, fotodele ja võimalik, et kui kohapeal on wifi, saan telefonitsi kas facebooki või blogisse aegajalt mingeid märksõnu jätta. Aga interneti olemasolu selgub nagunii alles kohal olles, viimati Norras käies meil majades internetti polnud.
—
Skorpionite horoskoopi pole veel jõudnud ümber kirjutada, ei tea kas viitsingi. Sel aastal ei paista olevat ka tasuta lugemise võimalust netis.
Igatahes lubatakse taas igasugu toredaid asju. No näiteks alustame sellest, et veebruari lõpus lubatakse mulle suusareisi. Natuke ajaga on mööda pandud, aga siiski, üsna täpne.
Mõned aastad tagasi lubati juulis reisimist mägedesse ja kuigi oma Itaalia reisi plaanisin ma tookord peale horoskoobi ilmumist, ei osanud ma ette näha, et ma Itaalias ka mägedesse satun. Mu mäletamist mööda kõndisime 9000 trepiastet mööda mäge üles.
Kuna lehte pole käepärast, pean mälu järgi neid teisi asju kirjutama.
Mu meelest lubati midagi sellist, et skorpionid ei ole sel aastal enam põhjendamatult optimistlikud. Mulle aga tundub, et mu optimismi tase on aasta algusest saadik põhjendamatult tõusnud. Eks näis, kaua see kestab. Mul on tekkinud igasugu toredaid plaane. Ma ei lubanud endale sel aastal midagi, aga ma olen viimasel ajal üsna veendunud, et ma saan päris mitme ammuplaanitud asjaga sel aastal hakkama. Lihtsalt on selline tunne. Ja kui külgetõmbeseadust uskuda, siis nii lähebki nagu ma eeldan.
—
Tegelikult tahtsin oma ülemisi naabreid ka kiruda, tasakaaluks:)
Aga lühidalt öeldes, ma ei jõua ära oodata, kuni need üürilised sealt välja kolivad. Kui eelmine elanik oli väga raske sammuga, siis tema vähemalt öösel ei traavinud ringi. Need uued tunduvad veidi kergemad (ainult veid) olevat, aga neid on palju ja nad käivad igal ööl vähemalt kella 2ni ringi. Nii, et põmst pole ma korralikult magada saanud novembrist saadik. Aegajalt küll neid vist pole kodus või kui ma maal olen, siis saan magada, aga üldiselt ei õnnestu. Ja nädalavahetusel siis mõtlen, et magan lõunani ja teen unevõla tasa, aga siis alustab kõrval klaverimängija üsna varakult. Ta muide oskab väga ilusaid lugusid mängida ja kui ta neid ilusaid lugusid hommikul mängiks, oleks täitsa kena kuulata läbi une. Paraku armastab ta hommikuti vaid klimberdada.
Uhh.. see on siis see väike negatiivne nüanss selle uue kodu juures. Aga pean tunnistama, et ma ei vahetaks seda iialgi taas kommuunielu ja endise nõmenaabri vastu. Lihtsalt loodan, et ülemised üürilised pole igavesti seal ja ehk järgmised elanikud pole ööinimesed.
