Selleks aastaks siis jälle suusareisil käidud. Seekord õnnestus taas suuremate vigastusteta pääseda – eelviimasel päeval suutsin kuidagi nii kukkuda, et pöial sai haiget ja siiamaani on valus. Aga liigub ja ilmselt miskit murtud pole.
Elamusi kogunes omajagu. Palju neist nüüd meeles ka on, see selgub kirjutamise käigus:)

Reedel alustasime laevaga teekonda Rootsi pooole, et sealt edasi jätkata sõitu juba tuttavasse suusakuurorti – Trysilisse.
Olin seekord otsustanud laeval pidutsemise tõsiselt ette võtta ja kõik läkski plaanipäraselt. Mul pole vist ammu diskol nii lõbus olnud. Õigemini, viimatine disko, kus ma viibisin, oli vist aastatagusel suusareisil, taas laeval. Seal oli ka tore, aga seekord oli veel ägedam. Ilmselt mängis suurt rolli selles alkohol, mis muudkui tantsupõrandale kiskus, ja mis hommikutundidel tunda andma hakkas ja alles peale lõunat suutsin taas bussis istuda nii, et ei mõelnud pidevalt peatuse küsimisest.

Päev otsa sõitsime bussiga Norra poole, tegime mõned söögipeatused ja õhtul 8 paiku olime sihtkohas. Seekord me ringi ei ekselnud – usaldasime gps-i, mitte bussitäit purjakil kaardilugejaid nagu eelmisel korral.

Majja jõudes sain suure pettumuse osaliseks, kui avastasin, et meil tikutopsi suurune telekas on (eelmisel korral Norras oli teleka suurus täiesti normaalne). Ma olin ju wii kaasa vedanud ja hulga filme ka. Wii sai lõpuks teise majja üles sätitud, ühes majas nimelt ikka oli tavamõõtudes telekas, ja seal sai siis paaril õhtul ka mängimas käidud. Vähemalt selle maja lapsed ilmselt rõõmustasid.
Mõne filmi vaatasime ikka ka sellest pisikesest telekast ära, aga see polnud suurem asi meelelahutus. Vist selle tõttu ei istunud ka veini joomine nii väga. Oma neljast kaasa võetud veinist suutsin ma väga väikse osa ise ära tarbida. Mis muidugi ei tähenda, et veinid alles oleksid jäänud – oh ei, meie majas oli üks suuremat sorti alkosõber – üks uus nägu meie kambas -, kes midagi laokile ei jätnud.
Temast ma ei tahagi tegelikult kirjutada. Aga niipalju ikka mainin ära, et esimesel õhtul tundus inimene veel täiesti normaalne, aga umbes teise või kolmanda päeva õhtuks olin tema seltskonnast surmani tüdinenud. Kohati jäi mulje, et ta üritab meile nädala jooksul ära rääkida kõik asjad, mida ta teab ja ühtlasi mainida ära kõik vinged asjad, mis tal kodus on või mis ta naisel ja lastel on… Ülejäänud seltskond eriti sõna ei saanudki.
See tõrvatilk meepotis õnneks ei suutnud kogu reisi rikkuda, aga meie õhtused istumised polnud küll nii toredad nagu varasematel aastatel. Ja temaga ma samasse majja enam pole nõus minema.

Lauatamine hakkas juba seekord täitsa hästi minema. Õiged nõksud juba on enam vähem selged, kui nüüd veel julgust juurde saaks, siis võiks järgmine kord juba järsemaid mägesid vallutada. Aga küll harjutamisega oskused ja julgus ka tulevad.
Kukkumisi oli muidugi omajagu ja korra tegin sellise kukerapalli, et olin tõsiselt üllatunud, et ma haiget ei saanud. Aga meenub, et üritasin tol hetkel rakendada kukkumiskoolitusel omandatud põhiteadmist, ehk et kukkumise hetkel tuleb end võimalikult lõdvaks lasta ja lihtsalt lasta asjadel minna. Kui krampi minna, siis on kondid murtud ka. Ja seekord vist tõesti aitas, sest ma kukkumise hetkel olin täiesti veendunud, et hästi see ei lõppe.
Muidugi tolleks päevaks ma oma lauatamise ka lõpetasin, ei hakanud saatust narrima. Tundus kuidagi liiga napikas.
Paar korda käisin ka selili ja ikka peaga vastu maad – õnneks kiiver võttis need matsud enda kanda.

Praktiliselt kõik päevad jõudsin ma enne lõunat mäele ja sain vist seekord mõneks ajaks isu täis lauatatud. Igatahes oli kuuenda päeva õhtul tunne, et tõesti piisab ja et järgmisel päeval enam ei viitsiks mäele minna.

Ilm oli meil üsna vaheldusrikas. Mitmel hommikul ei paistnud maja aknast mäed pilve seest välja,  kuid mäele jõudes oli pilt palju selgem ja päikegi tuli välja. Kuigi päikse jaoks tuli tihtipeale teisele poole mäge minna. Teisel pool olidki mulle sobivamad rajad ja lisaks sai sealpool ka koguaeg toolidega üles sõita. Ma küll enam ei karda nende konksudega sõitmist (seekord ei kukkunud ka konksu otsast kordagi maha), ja toolilt suudan ka juba ilma kukkumata minema saada – üks kukkumine toimus, kuna samalt  toolilt eemalduv suusataja arvas, et võiks mulle otsa sõita. Igatahes on tooliga ikka palju mugavam.
Mõnel päeval oli ilm aga selline, et paar meetrit nägi vaid ette ja seda mitte vaid tooliga üles sõites vaid ka alla sõites. Vahepeal üritasingi orienteeruda teiste mäel viibijate järgi, kuna rada ei olnud näha (sattusin korra isegi kivide otsa), ja korra nägin ka, kuidas mitu suusatajat rajalt välja panid. Ma ise parasjagu ootasin, et nad eest ära läheksid, ja tegelikult oli see rada tuttav mulle ja teadsin, et pööre tuleb – need teised seal udu sees panid kõik otse:) Õnneks ei olnud otse ees kuristikku vaid lihtsalt palju lund. Vahepeal sõitsin ise ka hange ja oli tükk tegu sealt välja saamisega.
Aga muidu oli peale suuremat sadu päris mõnus lumevaaludes sõita – tundus kuidagi palju ägedam ja lisaks vähenes sellega kukkumisekartus, sest pehme lume sisse kukkumine ei olnud üldse nii valus nagu jäisel pinnasel.

Suusatajatest võiks nii mõndagi veel kirjutada. Õigemini sellest, kuidas nad mäe peal üldse teistega arvestada ei oska. Muidugi mitte kõik, aga väga palju selliseid oli, kes jäid keset mäge suure seltskonnaga peatuma, üldse arvestamata, et minusugused algajad niisama lihtsalt neist mööda ei pääse. Või noh, laiemas kohas muidugi pääsesin, aga tihtipeale kogunesid osad kambad jube kitsastes kohtades, kus lihtsalt polnud mingit võimalust mööda pääseda, ka kogenud lauatajatel ja suusatajatel samuti. Ja muidugi osa suusatajaid armastas ilmselt adrekalaksu tõttu teistest mäel viibijatest väga lähedalt mööduda. Mul õnnestus paar sellist momenti üle elada, kus kokkupõrge taganttulijaga oli üsna tõenäoline. Korra kaotasin oma lauaga ka juhitavuse ja üritasin pidama saada parajasti, kui selja tagant tuli suure kisaga suusataja, õnneks sai mööda must. Üks lauataja tahtis ka korra otsa sõita, ehk oli ka algaja, vabandas ka veel, aga üldiselt lauatajad on justkui viisakamad ja hoiavad distantsi rohkem.

Norras elamine on endiselt sigakallis, tegelikult oli vahepeal isegi kallimaks elu muutunud. Pubis õllejoomist katsetasime ka veidi, aga sellega oli ikka see lugu, et kogu aeg mõtled rahale, mis alla kulistad ja polegi nagu täit rõõmu sellest pubitamisest. Muidugi, afterski Norras on üldse kuidagi mage – kell 9 hakati juba baari sulgema. Eelmisest korrast on küll meeles, et pikalt jaurasime pubis ja isegi bänd oli kohal. Seekord oli siis vist liiga vähe maksuvõimelisi kliente, et baari kauem avatuna hoida.

Teel koju ma otsustasin laeval võtta rahulikult, jõin alkovabu jooke suuremalt jaolt, vaatasin show ära ja läksin ära magama. Ei tahtnud seda hommikut korrata, mis minnes. Pealegi oli vaja hommikul ka roolis olla ja jääknähtudega riskida ei tahtnud olgugi, et vaid paar kilomeetrit oli vaja sõita.

Ega rohkem detaile väga ei meenugi nagu karta oli. Ja kõik üksikasju ei jõuakski kirja panna.
Aga nagu juuresolevatelt piltidelt näha – ilus reis oli:)