Ma olen viimasel ajal üsna vähe uusi filme vaadanud, pigem valin õhtuseks ajaviiteks oma lemmikud-seriaalid. Aga nendega on see häda, et pidevalt on nad n.ö. “on brake“. Ja siis tuleb neid nädala peale üsna väike hulk. See eest on mul kogunenud hulk vaatamata filme. Aga millegipärast pole üldse tekkinud tahtmist neid ette võtta. Kui mõni uus komöödia peaks ilmuma, siis see tavaliselt läheb kohe vaatamisele, aga muud filmid jäävad ootele ja nii nad kogunevad.
Olen viimasel ajal pigem eelistanud kasvõi korduvalt mõnd head tibi-komöödiat uuesti üle vaadata, kui et mõne uue filmiga tutvust teha. Ja ma avastasin, et olen ka kõik oma lemmikud, vähemalt need, mis kodus on, nii ära vaadanud, et otsustasin täna mõned uued ette võtta. Tavapärase ühe filmi asemel vaatasin kolm. Esimesed kaks olid ulmekad, üsna huvitavad, ühte neist (The Fourth Kind) serveeriti tõsielu filmina. Samas mainiti mitu korda, et kõik mida sa usud, on sinu enda teha.. või midagi sellist.. noja siis lõputiitrid muidugi rikkusid selle illusiooni lõplikult. Aga samas, mina küll ei välista midagi ega hakkaks käsi südamel väitma, et me oleme siin maailmas üksi.
Teine film oli Surrogates. Teemal, kuidas robotid meie asemel meie elu elama hakkavad. Need robotid olid justkui kestaks, ise passid kodus, robot käib väljas ja teeb kõike, mis on ohtlik – s.t. elab, ja sealjuures ei vanane ja on just nii hea väljanägemisega, kui sa endale lubada said.. Aga inimene siiski kontrollis seda kesta. Ja kõik oli hästi kuni tehti relv, mis hävitas koos robotiga ka selle roboti haldaja.
See, et ma õuduka (Friday the 13th) viimaseks jätsin, oli viga. Selle tõttu ma nüüd ei saagi kohe magama minna. Ootan, et muud mõtted pähe tuleksid, blogin natuke, suhtlen natuke msn-is. Ja siis kobin magama, lootuses, et kui mõni tänastest filmidest peaks unedes kajastuma, ei ole tegemist viimasega. Samas, seal mängis üks ilus poiss peaosas..
Aga no teate küll kuidas alati õuduka lõpus paha tegelane ärkab üles, lihtsalt selleks, et saaks korraks veel ehmatada ja lisaks, et oleks võimalus filmile järge teha. Ja see tänane film juba oli järjeks. Nii, et täna ma kohe üldse ei oodanud seda. Eriti veel, kuna tüüp oli eelnevalt poodud, saetatud ja uputatud. Õudukate loogikad on nagunii alati nii mööda (no näiteks see, kuidas üks koll jõuab nii paljudesse kohtadesse korraga ja kuuest tüübist mitte ükski ei suuda samal ajal minema joosta.. ja lisaks koll teab alati, kus keegi seisab või kuhu poole lidub.. ) ja igatahes ei tasu kunagi alahinnata järje tegemise võimalusi.
Tegelikult ma ise ka veidi imestan, et miks ma enam õudukaid nii vaadata ei suuda nagu varem – selles mõttes, et varem olid õudukad ikka suured lemmikud ja ma üldse ei muretsenud, kas ma magada saan või kas ma neid üldse vaadata suudan.. Üks seletus on see, et varem tehti paremaid, sisukamaid, õudukaid. Need praegused tunduvad suures osas üks kirvega tagaajamine, suht etteaimatava süzeega – kui ikka näed ketassaagi korraks kaadris vilksatamas, on selge, et keegi selle läbi surema peab – või zombid linnasid vallutamas.. no ja nii edasi. Mu kunagine suur lemmik oli Elm Streeti luupainaja. Praegu ma pole kindel, kas see mulle endiselt meeldiks. Ja mu elu esimene õudukas oli Alien 2 (ma siinkohal ei loe õudukateks House 1 ja House 2, mis on kategoorias õuduskomöödia, paar aastat tagasi neid uuesti üle vaadates veendusin, et tegemist on siiski rohkem komöödiaga. Aga mälus oli siiski kirjas õudukas. Nii et mine tea, mis naljafilme ma veel aastaid tagasi õudukate pähe vaatasin.). Igatahes kuskil 20a tagasi, kui telekanaleid oli üsna piiratud hulk, saabus meie majja ühel hetkel mingi tv1000 moodi kanal (ma tõesti ei mäleta, kas see nimi oligi sama, vist mitte.. ) ja siis oli minu elus periood, kus ma panin ööseks äratuskella, et õudukaid vaadata. Neid teatavasti päevasel ajal ei näidatud. Ma muidugi ei suuda meenutada, kas see oli mul nädalavahetuse hobi või jäi mul vahel ka koolis käimata selle tõttu. Ma ei suuda küll meenutada, et ma koolist oleks väga puudunud. Võibolla just sellest ajast sai alguse minu ööinimese elustiil? No ma selle algust tegelikult ei mäleta, see on olnud minuga niikaua, kui ma mäletan.
Aga jah, tänapäeval olen ma õudukaid pigem vältinud. No näiteks film Saag mind ei tõmba üldse. Nägin ühe osa ära ja seal isegi oli sisu. Aga siiski, liiga jõhker. Kaldun ikka selle poole, et vanasti olid ikka õudukad palju leebemad. Ja naljakamad. Või rohkem ulmelisemad, mitte lihtsalt mõnest tigedast kättemaksuhimulisest tüübist.
Aga jah, kui kõik komöödiad on vaadatud, siis on mul ju alati Videviku kaks osa, või Potteri kuus osa. Ja neile mõlemale on suvel lisa tulemas..
