Täna hommikul oli kuidagi eriti kiire kodust minema saamisega. Jõudsin veerand tundi enne tööpäeva algust kontorisse – seda pole vist kunagi varem juhtunud. Muidugi oleks veel varem jõudnud, aga lift ei töötanud ja kaheksandale korrusele kõmpimine võttis ikka veidi aega. Ja muidugi täiesti ootamatult oli täna väljas libe. Noh, ma sain eile küll vihma- ja lumesajus linna sõita, aga ma ikkagi ei oodanud seda, et talv end jälle ilmutab ja et auto on taas lume all. Kevad on ju ometi käes.
Kevade algust sai tavapäraselt isa sünnipäeva raames tähistada.
Aga see tänane varane tööleminek oli tegelikult seotud sellega, et kodus olemine muutus talumatuks. Viimasel ajal justkui elaks hotellis, mingid võõrad näod muudkui sebivad ringi ja kõrvaltoast kostab igasugu erinevaid hääli, mille tõttu ma olen pidanud telekal häält juurde keerama, ehk siis endiselt summutan müra veel suurema müraga.
Õhtul kõrvaltoa öömajalised väga kaua ei jauranud, küll aga ajasid nad mind hommikul pool tundi enne äratuskella üles. Vahepeal kaalusin küll, kas mitte minna uksele koputama, et neid minema ajada. Eriti totter on see, et korterinaaber ise läheb hommikul tööle ja korter jääb võõraid inimesi täis.
Neljapäeval oli ka täiesti jabur situatsioon. Kõik teised olid tööl, mina ärkasin üles, panin omale kohvivee keema, viisin asjad vannituppa, et pessu minna, jätsin tule põlema ja ukse lahti ja läksin korraks oma tuppa ja äkitselt oli korterinaabri tibin vannitoas ust lukustamas. Ta vist tõsimeeli arvas, et ma tema jaoks panin tule põlema ja jätsin uksegi lahti. Natuke tegin kurja häält, siis ta ilmus korra uksele ja lubas väriseva häälega, et teeb hästi kiiresti. Ma küll ei taipa, kuhu temal üldse kiire oli, ma olin pesus käinud, asjadki pakkinud ja valmis maale sõitma, kui tema ikka kõrvaltoas passis.
Noja sellest ma üldse ei räägigi, et üks mu lemmiktass on eelmisest nädalast saadik kadunud ja ma aiman, kelle toas see on.
—
Tegelikult tahtsin ma üldse raamatutest kirjutada. Sellest nimelt, et mul on 2 Kinsella raamatut kadunud. No selles mõttes ei ole kadunud, et ma olen nad ise kellelegi laenanud, aga ma ei suuda meenutada kellele. Ma tean mitmeid, kellele ma neid varem olen laenanud ja kes ammu tagastanud ka. Ja nüüd on nad kuskil külapeal vist ja ma ei tea, kelle käest küsida.
Viimati, kui sai blogis üht kadunud raamatut taga nutetud, ilmus see mõni aeg hiljem välja justnimelt tänu sellele blogikandele. Tähendab see on endiselt külapeal, Tartus, aga ma vähemalt tean, kelle käes.
Vahel mõtlen küll, et hakka või kirja panema, kellele mida laenanud olen. Vähemalt mis raamatutesse puutub, sest nende kaotamisest on mul üsna kahju.
