Läänerindel muutusteta..

Ehk siis tervis pole veel otsustanud tagasi tulla.
2 nädalat köhimist ja ravimifirmade nuumamist ja tulemust pole. Korra, kui ma otsustasin, et köha või mitte, aga veini ma joon, siis oli isegi too õhtu parem olla ja hommikul polnud ka köhahoog mind äratamas. Aga muidu ikka päeval selline väiksem, aga siiski üsna stabiilne köha mind saatmas, ja õhtuti siis asi kisub jälle hulluks ja väike palavik kah aegajalt. Muidugi nii hull nagu eelmisel nädalal paar päeva pole enam olnud, siis otsustasin ka töölt koju jääda, sest ei saanud öösel ju magada üldse – mis sinna tööle uimasena ronida.
Aga jah, ma olen igast erinevaid asju proovinud, apteegi kaupa, looduslikku kaupa.. villaseid sokke.. viinasokid ja sinepiplaastrid on küll veel proovimata.
Üsna ära on küll see asi tüüdanud. Kahjuks ei ole ole mõjunud ka endale sisendamine, et vot mina enam ei köhi. Ilmselt polnud piisavalt veenev.

Nädalavahetuse veedan seekord linnas üle pika aja. Tegin selle plaani juba nädal tagasi ja justkui tellitult saabus tänaseks ka üks kutse koolialguse peole. Veinijoomise kõrvale ilmselt saan ka kitarri mängida:) Olen terve nädala nagu orav rattas rabelenud töörindel ja arvan, et üks väike lõõgastus ei tee üldse paha. Ehk suudan oma terviseprobleemidki  korraks unustada:)


Ma vist pole ammu kommuunielust ka kirjutanud eks? Et võib kohe pikemalt:)

Vahepeal on igasugu huvitavaid asju toimunud. Võimalik, et peame lähiajal uut naabrit otsima hakkama. Sest sellele meie noorele poisile ei sobi meie poolt seatud tingimused. Ja meile ei sobi tema korraldatav külaelu.
Ta muidugi eriti vaimustuses kolimise ideest pole, on olnud see teema õhus varemgi, aga ta on liiga mugav, et ära minna ja kannatab pigem kõik välja – tundub, et tal suht suva sellest, kui talle mingeid etteheiteid teha – korraks noogutab kaasa ja kuu aja pärast teeb sama asja uuesti, mille pärast sai teema üles võetud.
Jäämiseks on tal ilmselt põhjuseid piisavalt – meil on ju hea korter, hea asukoht, tasuta parkimine, olemas on kõik eluks vajalik (veekeetja, tolmuimeja, nõud.. tema poolt on vaid mikrolaineahi sinna toodud) ,lisaks ilmuvad justkui võluväel majapidamisse igasugu tarbekaubad nagu nõudepesuvahendid, elektripirnid,  prügikotid jmt. mis meil ühiskasutuses on (poiss ise pole vist pool aastat mitte midagi ostnud korterisse – wc paber v.a. see käib meil kordamööda ja üsna stabiilselt), ainult prügi viib välja. Ja kui pinda käia, siis koristab ka, aga nii, et peeglisse vaadates hakkad arvama, et silmadel on midagi viga – ma ei tea mis vahendiga ta peeglit peseb, aga selle udu peab sealt alati uuesti üle pesema.

Aga see selleks. Teema on hetkel hoopis õhus selle tõttu, et poiss sai hiljuti oma brünetist sõbrannast lahti (see tsikk häiris mind jubedalt – olen sellest ja muudest intsidentidest mingil hetkel lähemalt kirjutanud ka kommuunielu all) ja leidis uue – seekord blondi ja tunduvalt normaalsema tibi. Normaalsust ma siinkohal võrdlen näiteks kontsa kõrguse järgi – brünett käis ülikõrgete ja üsna litsakate kingakestega, uus tibi seevastu käib ilma igasuguse kontsata ja üleüldine olemus on kuidagi lahedam ja sõbralikum. Mu isiklik arvamus muidugi, aga need kõrged kontsad nägid ikka ilged välja ja kes iga päev sellised jalga paneb, seda ma lihtsalt ei saa normaalseks pidada. Noja, võrdlen ka seda, kui tihti ja kui kaua käis brünett vannitoas end mukkimas… üsna suur vahe jälle.
Noja palju pisiasju, mis ka eelnevates postitustes kirjas, mis selle brüneti puhul pinda käisid – nii et, kui see blond meie korteris hakkas viibima rohkem, kui tavakülalised, siis esialgu tema puhul miski ei häirinud. Häirima hakkas siis,  kui ta oli seal juba 2 nädalat järjest viibinud, tegi iga õhtu meie köögis süüa, hommikuti ära ei läinud  – oleme oma 6 korda poisile öelnud, kui lähed hommikul tööle, võta oma külalised kaasa. Ja iga kord peame üle kordama. Ta justkui eeldab, et seni kuni me pole talle ühtegi märkust teinud, on sellega kõik korras. Nii et tema puhul ei saagi muudmoodi, kui muudkui iga kord pead märkuse tegema, kui miski jama on. Ja arvestama sellega, et paari kuu pärast on asi taas unustatud.

Ei poiss ise, ega ka tema tibid pole iial ise taibanud, milline on normaalne külas viibimise aeg. Enne külalised ei lahku, kui mina või teine naaber pole märkust teinud ja nii ongi juba ligi aasta otsa meil selline külatrall käinud, pidevalt on tunne, et keegi on jälle märkamatult juurde kolinud.
Ja ma siis see nädal uurisin poisilt, et miks nad tibi juures ei ole, et kas tibil ka kurjad naabrid, kes ei salli külalisi – ja mis selgus! Tibi elab üksi, aga kaugel!
Täiesti uskumatu noh, kuidas saab nii mugav olla, et tahad küll hirmsasti kahekesi olla, aga isegi auto olemasolul on linna teise otsa sõitmine liig (ma ei küsinud muidugi, kui kaugel see asub, aga Tallinnas ma eeldan siiski). Kuidas saab eelistada kommuunielu, kui sul on valida omaette olemine? Minu jaoks arusaamatu. Aga noh, selle naabri puhul on kõik võimalik. Mingit piiritunnetust tal pole vist olemaski.

Nii, et väike lootus on, et ta varsti avaldab soovi lahkuda, aga tema mugavussoovi arvestades, võibolla ka mitte.
Kuni ta külalised jälle iga päev käima ei hakka, siis ma ei torgi teda selles osas. Sest ega uue üürilise puhu ja keegi ei garanteeri, et tuleb normaalne inimene:)