Mind on tabanud tööuputus. Mis on mitmes mõttes hea. Aga vahel on tunne, et kõik jääb poolikuks ja paljud asjad ununevad, sest pead pidevalt ühelt teemalt teisele hüppama ja loomulikult on kõigega kiire ja nii ei saa millelegi korralikult keskenduda.
Aga sellised kiired ajad mõjuvad mulle hästi. Kui kõigega on aega, siis ma muutun laisaks. Kuni tähtajad õlale ei koputa, võtan asju vahel liigagi rahulikult. Ega töö pole jänes, eks..
—
Täna pidi algama taas trenn, mille ma vahepeal pooleli jätsin ja kuhu nüüd plaanisin tagasi minna. Aga no täna ei olnud üldse esiteks tunnet, et tahaksin sinna minna, teiseks jäin tööle planeeritust kauemaks ja kolmandaks oli mul veel peale tööd asjaajamist ja ma ei viitsinud kuskile tormama hakata. Niisiis seekord ma osa ei võtnud ja pole veel päris veendunud, kas lähengi tagasi. Reeglid on veidi muutunud ja need kohustavad alati kohal käima (s.t. ühekordse tasu asemel hakkab nüüd olema kuutasu ja kuidas sa jätad käimata, kui oled juba maksnud), ja ma pole kindel, kas ma nii järjepidev oleksin ja ma pole valmis maksma teenuse eest, mida ma ei saa. Oleks siis valida aegu, et käid mõnel teisel päeval, aga seda võimalust pole. Nii et ma veel mõtlen sellele.
—
Käisin täna pangas oma uute kaartide järel ja pidin tunnistama, et priviligeeritud olla on teinekord täitsa hea. Kuigi mul oli veidi kahju nendest, kes seal järjekorras passisid enne mind, oli mul jube hea meel, et ma ise passima ei pidanud. Kui ma oma asjad lõpuks aetud sain, oli järjekord kolmekordistunud. Ilmselt seoses sellega, et tööpäev oli lõppenud ja kõik said aega panka tulla.
Muuhulgas mainiti pangas, et neil on minu dokumentidest viimati sisse skännitud pass, mis on aegunud. Ma juba ehmatasin ära, et kas ma pean tormama passi uuendama. Juba ju plaanitakse suusareisi (sellega on hetkel muidugi kahtlased lood, grupp ei taha kuidagi täis tulla ja Austria öömajad kaovad kui soojad saiad..) ja ID kaarti pole ma viitsinud endale teha. Kontrollisin siis kodus järele ja veendusin, et mu pass kehtib veel 2 aastat, pangal oli ilmselt skänneering enne “veeuputust”:) Ehk siis enne toda õnnetut “reisi”, kui suutsin passi ja muud asjad paduvihmaga telkides läbi leotada. Seda ma aimasin ka, kui ta aastat 96 mainis.
Aga et siis suusareis on planeerimisel. Ma ütlesin pikemalt mõtlemata oma jah sõna ära. Ajaliselt pole mul kunagi probleemi olnud talvepuhkuse omale sobivale ajale sättimisega.Aga siis selgus, et paljud sel ajal ei saa tulla ja sihtkoht tundub ka jube popp olevat ja ööbimiskohad pidid imekiirelt kaduma. Seega võib juhtuda, et ajaplaan ja sihtkoht muutuvad. Ma ise mõtlen, et suva see sihtkoht ja aeg, peaasi, et mäele saaks:)
Seekord plaaniti minna suurema grupiga ja suurema bussiga, aga hetkel jah see plaan ei toimi vist.
—
Ma olen maininud, et meil hoovis suured ehitustööd käivad ja pool maja on tellingutest ja läbipaistmatust kilest ümbritsetud. Ja nagu me kartsimegi, on pätid nüüd selle avastanud. Reede öösel oli viiendal korrusel sees käidud. Ilmsaelt oli seal ka aken avatud. Täpselt ei tea. Ehitustiim oli lubanud siis teated välja panna, et hoidke aknad kinni, aga tundub, et paberi-pliiatsi leidmine neil üle jõu käib. Samamoodi pole ju endiselt ühtki teadet tööde lõppemise aja kohta. Kui üks korteirnaabritest poleks küsinud, siis ei teakski, et see jama siin vähemalt oktoobri lõpuni kestab. Aga ma kuulsin pealt töömeeste vestlust, kus nad kiitsid, et ilus maja tuleb. No asi seegi.
