kuri tigu

Täna vist ei lähegi madinaks. Ega väga ei lootnud küll, hoolimata lisajõududest, kes meie päälinna kaitsma on toodud, et rahulik õhtu tuleb. Aga samas, viimastel päevadel on suurem kära ja isegi venemaapoolsed sõnavõtud harvemaks jäänud. Oleks vist veider isegi, kui lambist nüüd miski sõda lahti läheks. A kes neid hulle tea tegelt. Uudiseid vaadates sain küll tigedaks, nähes kuidas babuuljad kisavad sellest, kuidas nemad siin kõik ehitasid ja kõige raskemat tööd tegid peale sõda ja et meie ise pole midagi teinud. Ainult, et kes krt palus neil siia tulla ja eestlased siberisse saata või maha tappa, et nad ise ei saaks ehitada oma riiki uuesti üles. Tõepoolest, siukestele mammidele annaks pasunasse, kui mõni mulle siukest juttu tuleks rääkima. Rsk, aastaid siin “ehitanud”, keelt pole selgeks saanud, ajalugu pole selgeks saanud, aga nõudma on kõvad mehed. Mõnele pole ikka veel kohale jõudnud, et see on eesti riik, siin on eesti seadused. Kuidas nii vanad inimesed ikka veel nii lollid on? Ilmselt lõi kommunism kunagi pähe ja mõjub nüüd ravimatu viirusena ajus. See oli sedasama tüüpi hüsteeria nagu esimesel märatsusejärgsel hommikul bussis, kui üks baaba arvas, et eestlased tuleks kõik maha tappa või siberisse saata. Lihtsalt sellepärast vist, et me julgeme siin oma riigis rääkida omas keeles ja et me julgeme venemaa tahte vastaselt oma maal asuvaid monumente liigutada. Venemaad pole ammu mõtet tõsiselt võtta. Tema ajab ikka oma rida ja igatseb meid enda kubermanguks. Ega ta oma maailmavalitsemise unistusest ilmselt niipea ei loobu ja eesmärkide poole rühitakse vahendeid valimata.

Täna on üldse üks kuri päev olnud. See, et ema mind oma telefonikõnedega välja vihastab, on üsna igapäevane. Aga tööl sain ka kurjaks. Ma ei viitsi detaile kirjeldada, aga ma olin hingepõhjani solvunud pj ja ad peale ja isegi mõtlesin, et mulle aitab sellest seltskonnast. A noh, siiani on sellised mõtted olnud mööduv nähtus. Pealegi, tahaks uue kontori ära näha. Kui seal ei meeldi, siis on nagunii põhjust uut kohta otsida. Miski rahulolematus on küll hetkel meil levimas, olen kuulnud. Inimesed peavad läbirääkimisi. Jama on see, et need läbirääkimisettepanekud ei tule iial kõrgemalt poolt, vaid need toimuvad üldjuhul rahuolematu poole algatusel, tihtipeale on lahkumisavalduski valmis kirjutatud. Ei peaks nii olema. Firma peaks oma töötajaid ikka pidevalt üritama motiveerida, mitte viimases hädas, kui inimesed on juba muserdunud ja läbi põlenud ja neil on totaalselt kopp ees. Hästi head eeskuju näidati meile seminaril, kus üks firma kirjeldas, kuidas nad oma töötajatega pidevalt miskit korraldavad ja läbipõlemisohus töötajad nädalaks puhkusele saadavad kuskile välismaale. Mul tekkis endal tahtmine sinna tööle minna. Kahjuks ei kvalifitseeru ma arhidektiks arhitektiks.

Comments

“kuri tigu” on saanud 2 vastust

  1. Turbotigu Avatar

    jap, õige märkus..

  2. Anonymous Avatar
    Anonymous

    Arhidektiks? Arhitektiks ehk ikka…