Endalegi ootamatult jõudsin eile Põlvasse ja ühtlasi ka Läti piiri äärde, Metsavenna tallu, kelgutama. Eesti keelt seal eriti ei kuulnnudki, puha lätlased koos.
Kelgutamine oli muidugi suurema osa seltskonna põhitegevus, tuubid, kelgud ja liftid olid seal kõik hinna sees – 60 eeku päev – aga mina vedasin ju lumelaua kaasa ja sain sellel pisikesel nõlval nii mõnegi pika liu tehtud. Unustasin põlvekaitsmed küll autosse, aga ei läinudki vaja, ma suutsin seekord kõik need korrad püstijala peal alla jõuda.
Peale minu oli seal veel 2 lauatajat. Noja ma laenasin oma lauda ka välja ühele meie seltskonnast – tüüp suutis mu saapad ka lõpuks omale jalga pigistada (ja mitte minul ei ole suur jalanumber, vaid väikse jalaga tüüp oli:)) ja seda vaimustust, mis tema esmakordse laua proovimisega kaasnes, jagus ka tänasesse päeva. Ilmselt ka edaspidi kuuleme sellest. Juba uuriti, kas ma järgmisel nädalal Põlvasse vastlaüritusele lähen. Mul on nüüd fänn, lühidalt öeldes.
Aga jah, võiks minna küll vastlaüritusele, mu vend on seal ka korraldustiimis ja vennanaine kah. Ma juba lubasin õele, et ma see kuu enam poodi ei lähe, siis peaks ju bensiini raha ka jaguma. Või siis otsin mõned sõbrad, kes tahavad kaasa tulla ja kulusid jagada.
Ahjaa, pildil on venna laps, kes ka sai mu laua peal harjutada. Temale hakkas ka hullumoodi meeldima ja juba tahab omale lumelauda. Suurema osa ajast me hoidsime teda muidugi kinni, korra hakkas peaaegu, et mäest alla sõitma, aga vend sai ta ikka kinni püütud. Muidu tundus, et tal võiks see asi hästi välja tulla, isegi paigal seistes võttis ta täiesti õigeid asendeid.
Et selline hästi mõnus pikk nädalavahetus on olnud. Ma tõesti olen mitmes mõttes rahul sellega, et mul on nüüd 4 vaba päeva nädalas. See, kuidas ma ära elan, eks see selgub jooksvalt.
