Kevad südames

Kuna see on jälle mitu päeva tagasi alustatud sissekanne, mida ma jooksvalt täiendan, siis paratamatult venis ta pikaks. Võiks vist lausa järjejutuna avaldada. Aga ma ei viitsi eraldi postitust teha erinevate asjade kohta, sest need uued jäävad tihtipeale sahtlisse ju. Ja hetkel pole ka midagi väga salajast kirjutada, et peaks kolima teise keskkonda (või noh, tegelikult mõni teema on, võibolla ma mõned peened vihjed teen..)
—

Ja kui nüüd hilisemast alustada, siis eile toimus BlogFest, mida meie firma korraldas. Ma üritan küll alati ülesannetest kõrvale hiilida, aga meid on nii väheks jäänud (2 inimest jälle lahkuvad selle kuu lõpus..) ja ikka midagi peab tegema. Eile sain fotograafi mängida. Õnneks fotoaparaat muude ülesannete täitmise välistas:)

Üritus ise oli täitsa mõnus, aga üks paus oleks pidanud vahele mahtuma. Ja inimesi oli palju vähem, kui aasta tagasi. Aga nagu statistikud rääkisid, oli täpselt aasta tagasi bloginduse tippaeg. Ja see on nüüd kõvasti vaibunud. Lisaks toimus samal päeval, kuigi erineval kellaajal, teine üritus.

Ettekanded mulle meeldisid, üksainus oli selline, mida ei suutnud jälgida, sest laused venisid ja venisid – kui lause lõppes, oli lause algus juba meelest läinud… aga teised olid küll täitsa tasemel.
Seekord ei olnud ainult äriblogimine põhiteemaks, vaid ka sotsiaalmeedia kasutamine äri huvides. Ma ei hakka neid teemasid eraldi lahkama, selleks läheks tõesti eraldi sissekannet vaja, aga paar asja , mis sealt meelde jäid, tooksin küll ära..
* keskmine Eesti blogija on:  – 20 aastane, – naine, – Triin.
* Naised blogivad kõvasti rohkem, kui mehed (täpsed numbrid pole meeles, aga see suhe oli kuskil 75/25)
* Naised blogivad pigem õhtul, mehed alustavad juba tööle jõudes blogimist:) (ise ma eelistan ka õhtut kirjutamiseks, aga seda juhtub küll, et ma õhtul ei avalda seda kirjutist, vaid loen hommikul üle ja siis avaldan)
* Mida vanemaks inimene saab, seda vähem ta blogib
* Öösel  blogijad magavad (statistika vähemalt näitab nii:))

Ütleme nii, et ma oleks neid asju ka ilma statistikat mõõtvate vahenditeta pakkuda osanud, kui Triin välja arvata:)

Noja blogindusega tuli kohe meelde, kuidas eilses How I Met Your Mother osas üks tegelastest väitis, et ta on eestlane ja ta ei tea, mis asi on blogi. Ja muidugi sattus ta kokku teise eestlasega ja neil pold mõtteski eesti keelele üle minna, vaid jätkasid vestlust oma venepärase aksendiga inglise keeles.  Kuskil ajalehes oli täna lausa artikkel selle kohta. Nii, et eurovisiooniga me kaardile ei pääse, aga sellised seriaalinaljad ilmselt jäävad meie mainet veel pikaks ajaks kujundama:)
—

Sellele kõigele eelnenud nädalavahetus oli ütlemata tore kah. Päikseline, sportlik, seltskondlik ja väga lõbus.

Ilm suutis lõpuks mulle sobivalt soe olla pea terve nädalavahetuse, seega sain lõpuks rattasõidu ette võtta. Edaspidi peaks vist enne kaarti lugema ja uurima, kuhu mingi tee välja viib, kui uusi kohti avastama lähen. Seekord küll sattus nii, et tagasi ei pidanud pöörama ja saingi loodetult õige tee peale tagasi, aga korduvalt oli kahtlus, kas mitte ei peaks tagasi pöörama, et kes teab, kuhu ma muidu lõpuks satun ja kas ma jaksan tagasi sõita.

Ühe rattaralli ajal jäid teele vasikad, kes suure huviga jälgisid mind, ja üks neist isegi jooksis natuke kaasa, kuni aed võimaldas.
Autopesu võtsin ka lõpuks ette pühapäeval ja loomulikult jäin paar tundi hiljem linna sõites paduvihma kätte.

Sääsed on praegu eriti ülbed ja neid on ilgelt palju. Loomulikult ei taibanud ma ühtegi tõrjevahendit linnast kaasa haarata. Tallinnas on ikka nii hea sääsevaba olla. Lõunasse ei julge üldse minna, seal pidi olukord eriti hull olema.
Aga juba järgmisel nädalavahetusel on plaanis lõunasse minna. Jälle kaks üritust ühel päeval, täpselt nagu aasta tagasi. Enam ma ära eksimist ei karda. Loodetavasti ei käi see ringirallimine ka üle jõu, järgmiseks kuuks oodatakse mind vähemalt ajutiselt täiskohaga tööle. Ma hetkel ei kujuta seda veel ettegi. Harjutama hakkan juba sel nädalal, ehk siis reedel teen ka tööpäeva. Homseks olid mul juba muud plaanid tehtud. Aga nagunii oli plaanis linna jääda, seega päevaks tööle minna ei tohiks liiga koormav olla:)
Aga linnas on sel nädalal nii mõnus, naabrid on mõlemad puhkusel – see on ka üks põhjuseid, miks ma eelistangi linna jääda. Ma ei mõista neid, kes aegajalt kurdavad, et nad on üski ja neil on igav ja nii masendav.. ma ikka tõega naudin neid väheseid hetki, mil saan täiesti omaette olla. Ilmselt tunned just sellest puudust, mida pole. Loogish..

—

Lillelaadal käisin ka ära. Suure osa ajast hängisin juustumüügi telgis, kus õde tööpostil oli, ja aegajalt käisin lähedal asuvast veinitelgist meile veini toomas. Endale muidugi rohkem, mina ju tööl ei olnud. Ja aina lõbusamaks see päev muutus. 

Siis oli seal veel Lehmakate esinemine ja käisin neile kaasa elamas. Mu endine kolleeg, projektijuht/kitarrist, kadus peale esinemist kiirelt ära ja ma siis ka ei jäänud sinna passima enam. Hiljem süüdistati telefonitsi, et ma olen ülbeks läinud ja enam ei kõlba suhelda:) Selle vea ma muidugi parandasin ja käisin õhtu poole Veskisillal seda suuremat pidu ka korra kaemas, kus neil järgmine ülesastumine toimus. Väikse pausi ajal sai siis eelnev “ülbus” heaks tehtud ja natuke juttu aetud. Kõrvale rüüpasin kohalikust baarist ostetud veini, mille ma kuulutasin peale esimest lonksu maailma halvimaks veiniks. No ei saa baarmane usaldada veini soovitamisel, peab ikka ise silte lugema. 

Teist osa ma enam vaatama ei jäänud, sest ma olin parajasti tegelikult ühelt grillipeolt korraks ära tulnud. Hea, et mul tolleks õhtuks ratas oli, neid distantse jala läbida oleks olnud üsna tüütu ja aeganõudev, ja auto jaoks olin ma liiga palju veini joonud. Tegelt võibolla isegi ratta jaoks, aga noh, pigem enda murtud kondid, kui kellegi teise. Õnneks tol õhtul konte ei murtudki.

Grillimisest ja sellest, kuidas ma üldse sinna sattusin ja keda ma seal kohtasin ja kuidas ma alles valges koju jõudsin, võiks ka veel pikalt kirjutada, aga vot siin ongi see piir, kus ma tahan ühtteist enda teada jätta. Kõik need ülevoolavad positiivsed emotsioonid.. need ei kõlba siia vingublogisse ometi:)

—
Homme tulevad mõned sõbrad külla. Lõpp üksiolemisele, vähemalt üheks päevaks:) Ilusa ilma puhul pole pargiõlled välistatud (see on vihje endistele ja tulevastele pargiõlletajatele, kellega koosviibimised on kuidagi jube harvaks jäänud.. eks sellega ole nagu blogimisega – mida vanemaks saad, seda vähem:))

0

0