igast ilmast

Oma suurest dvd kogumikust olen mõned filmid jõudnud ära vaadata. Paaris pettusin ja paar olid üsna head. Ja üks, millest ma ootasingi palju, on super. Ehk siis tänane filmisoovitus: Perfume. Ei räägi midagi ette, vaadake. See on HEA.

Vana telekaront sai ära lubatud Tartusse. Sõber, kellele seda pakkusin, ja kellega polnud suvest saati suhelnud, olla just eile mu peale mõelnud. Mõttel on igatahes jõudu, eksole:)
Diiliks sai pilt pildi vastu. Mina annan liikuva pildi ja vastu saan staatilise. Mu meelest hea lahendus arvestades, et ma ei tahtnud seda vana telkut päris niisama kah ära anda, aga raha küsimises pole ma kunagi väga osav olnud ja veel enam, kui asi puudutab sõpru. Kuidagi õnnestus vestlust juhtida nii, et ma ise sain küsimisest kõrvale hiilida ja lõpuks tehtigi selline pakkumine. Ja mu meelest ideaalne variant. Mitte, et mul raha vaja poleks või, et mul pilte kuskile riputada oleks, aga tunne on hea. Teadmine, et asi läheb õigesse kohta ja samas pole päris niisama ära andmine. Sest seda mul tegelikult ju plaanis polnudki. Algne plaan oli hoopis see maha müüa ja osta selle raha eest dvd-mängija. Aga eks ma nüüd pean siis selle dvd raha muul moel kokku saama. Teine lapsevanem käib juba ka teist nädalat pinda, et mis ma kingiks tahan, eks ma siis võibolla mainin seda (alkomeeter on ka veel endiselt nimekirjas, aga noh, jõulud on ka ju varsti:P). Sest tema peab ju oma kingid ära ostma siis, kui tal raha on. Kahe nädala pärast on ilmselt juba hilja. Ja ega ta ei kuula ka, kui öelda, et pole midagi vaja. Kui tal on just palgapäev olnud, tunneb ta end kõikvõimsana ja loobib seda vähest, mis ta miinimumi näol igakuiselt korjab, vasakule ja paremale ja ülejäänud kuu üle elamine on täiesti teisejärguline.

Jah, jälle läks jutt sellele teemale, mida ma iga aasta oktoobris aina rohkem vältida üritan. Aga see on paratamatu. Räägid või ära räägi, ta tuleb ikka. Ja mõnikord on parem see rääkimise teel endast välja saada ja siis ei tundu see number võibolla enam nii hirmus. Lihtsalt harjutad enne mõnda aega end selle mõttega ja siis ühel hetkel on see möödas ja hakkad järgmist numbrit kartma. Hea uudis on see, et täna kaubamajas müüja takseeris mind pilguga, kui ta õllepudelit kassast läbi lõi. Halb uudis on see, et dokumendi küsimiseks ei näinud ta põhjust. Ju see takseerimine kah seotud selle kristiine prisma näitega pigem. Ilmselt on igal pool hetkel müüjatele sõnu korduvalt peale loetud ja surmaähvardusel keelatud alaealistele alkot müüa.
Veel on lohutav see, et pooled uskumatud on oktoobris saatusekaaslased;)

Ja edasi tuleb üks pikk ving..
Täna mängisin sõbrantsile taas autojuhti. Leidsin küll talle ülisoodsa aurorendi pakkumise, aga selle tingimused talle ei sobinud. Noh, sellest saan täitsa aru. Endal võiks täpselt sama probleem tekkida. Aga millest ma aru ei saa, on see, et minust ongi saanud selle tibina jaoks lihtsalt üks odav abiline. Muidugi mul on raske keelduda ka, kui inimesel häda käes ja õnneks on ta need viimased korrad ka bensiini kompenseerinud. Aga mul on tunne, et mina tulengi talle meelde ainult siis, kui on miskit vaja. Põhiliselt seotud transpordiga. Parematel aegadel ilmselt on tal teised sõbrad võtta. Ja see ei ole kadedus, mis mind närib. Mulle lihtsalt ei meeldi olla ainult see “sõpra tunned hädas” sõber. See tundub juba ärakasutamisena. Ja ma ei saa aru, kuidas ta sai veel solvunud olla, kui ma ühele kutsetega üritusele kutsusin meie ühise sõbra, aga mitte teda, kui ta ise leiab mu telefoni numbri ainult siis üles, kui tal abi vaja.
Minu meelest ei ole sõbrad ainult selleks olemas, et vajalikul hetkel oleks transport või kartuli ülesvõtja olemas. Ma saan ise küll vaid tänulik olla, mul on sõpru, kellega võib nii õlut juua kui ka mööblit tassida. Vahet pole. Point on selles, et inimesed ei tunneks ennast lihtlabase mööblitassijana. Ja vot, minul on selline tunne hetkel. Eriti süvenes see peale seda, kui see meie ühine sõber läks minu asemel tibile appi puid vedama ja hiljem kuulsin, kuidas tibi oli pettunud, et sõbral oli tema jaoks vaid kaks tundi aega. Ja kurtis, kuidas keegi teda ei aita. Aga no puudevedajaid võid ju endale palgata ka. Miks keegi peaks aitama, kui sa nende vastu muidu üldse huvi ei tunne ja kui nad tulevadki appi, siis kuulevad tänu asemel vaid rohkem virinat.
Praegu ma tahaks ka, et ma saaksin parooli alla selle asja panna, aga noh, las olla. Ma olen juba tükk aega selles õlis praadinud, kurtnud sugulastele ja sõpradele. Ainuke, kellele ma pole veel suutnud öelda, on see sõbrants. Ega aastaid kestnud sõprust ju niisama pikalt ei saada. Aga sellisel kujul mulle see ei meeldi. Sellisel kujul on see lihtsalt kohustuste jada.
Auto välja laenamisest see kord suutsin ära öelda. Sest ma tõesti enam ei taha välja laenata autot, pealegi käin ma sellega tööl ja üldse. Miks ma peaksin. Minus on tegelikult omajagu headust, et ma ei suuda keelduda, kui abi palutakse. Aga minus on ka piisavalt õelust, et vajadusel see abistamise protseduur teha ebameeldivaks lootuses, et järgmisel korral minu abi enam ei otsita. Aga see juhtub ikka siis, kui mulle tundub, et mulle tehakse ülekohut.
Oh, vaene mina eks. Praegu seda üle lugedes tundun ma endale kah üks hale viriseja. Vist ikka ei olnud hea mõte vastu õhtut nüüd ennast niiviisi üles keerata..

Homme on kindlasti jälle parem. Tegelt juba hakkas parem. Sõprade esimene osa hakkas just kanal2-st. Mis tähendab, et magama ei saa minna nüüd..
Tegudeni.

LISA: nüüd kaks minutit hiljem jõudis ka iroonia kohale. Sõbrad siis..
ja nad on kõik niiii noored seal..

0

0