Sain täna varase sünnipäevakingi. Nüüd on probleem, et kuidas ma ta linna vean. No võibolla mahub pagasnikusse, aga kui mahubki, siis selle kätte saamine sealt on probleemne. Ja üldsegi on mul vaja vähemalt kahte tugevat meesterahvast, et see kink neljandale korrusele vedada. Isegi kui õe autoga selle linna saame, on ikkagi probleem see neljas korrus. Vabatahtlikud mehed nüüd kohe pakuvad ennast, onju:)
Tegelt, ma olen ennegi kolitud saanud nii, et ma pole ise miskit üles pidanud tassima (aitäh, aitäh, armsad sõbrad ja nende mehed;)), asi see 32″ laiekraan telku siis neli korrust üles vedada pole onju. Samas, isegi esimesele vedamine võttis keele vestile mu isal ja tema vennal. Ilmselt tuleb lihtsalt otsida nooremad mehed, nagu näiteks üks kolleeg, kes seda eelmise nädala printerit üritas üksi tõsta ja peaaegu sai hakkama. Kaks sellist ja ongi korras.
Järgmine probleem on see, kuidas ta oma pisikesse tuppa mahutada. Mööblit on seal niigi ülearu. Asju ka. Variant on osta oma korter või visata osa asju minema. Esialgu on ilmselt odavam variant visata miskit minema. Aga oma vana väikse teleka pean ma ka kuskile “viskama”. Eks ma seda asja veel mõtlen, kuhu visata. Huvitav, kas TTÜ-s endiselt telekaloopimist korraldatakse:) Aga ma vist olen selle jaoks liiga praktilise mõtlemisega, et lihtsalt asju puruks visata. Taldrikuid muidugi viskaks, kui neid liiga palju saaks.
Ja lisaks on nüüd veel üks probleem. Nimelt oli mul alguses plaanis saada kingiks alkomeeter, tellimus oli sisse antud ja puha. Ja nüüd ma sain hoopis teleka. Mis pole ka paha, arvestades, et mul pole kombeks juua ja juhtida, see eest on mul aga ports uusi dvd-sid, mida õigete juhtmete leidmisel võiks vabalt uuest telekast vaadata. Esialgu saime me pildi ja heli küll arvutist kätte, aga pilt oli mustvalge. Ma saan igatahes edukalt korraldada mustvalgete filmide õhtut.
Ma arvan, et oktoobris ma üldse nina toast välja ei pista vaid vaatan oma uuest telekast uusi filme…
Reedel käisin bowling-sünnipäeval. Suuremalt jaolt kaotasin, aga paar korda strike’isin kah ikka. Tegin alkovaba õhtu ja tulin veel õhtul maale ära. Seekord mööda Tartu maanteed, lootuses, et õhtul on seal rahulikum ja ei viitsinud Viljandi maantee kuumaastikke ja ümbersõite läbida pimedas. Tee peal nägin paari surnud looma, mõningaid uimerdajaid (mitte, et ma ise ka pimedas väga uljalt kihutaksin, aga seitsekümmend üheksakümne alas on ikka minu jaoks liig, mis liig), kes kõik keerasid Paide poole nagu oodata oligi. Ahjaa, paar kamikazet sattus kah teele. Mu jalg kadus kiirelt gaasipedaalilt, kui nägin milliseid napikaid nad minust paar autot eespool tegid.
Ja täna toodi mulle tuppa üks pisike konnapoeg. Ilmselt mu enda kass tõi. Üritas taga siin toas veel mängida vist, aga ma, kuri inimene, võtsin kassil mänguasja käest ja viisin õue. Loodetavasti jäi konnapoeg siin kassikasvanduses ellu. Aga üldiselt mul ei ole vist varem ette tulnud olukorda, et ma toast konna püüan. Hiiri ja ämblikke on tulnud küll õue visata (emal väidetavalt ka mutti ja nahkhiirt), aga konn oli esmakordne. Kusjuures konnad mulle üldse ei meeldigi, aga too oli hästi pisike ja nunnu konnapoeg.
Kusjuures õues on nii soe, et isegi mu kass ei kipu täna tuppa. Muidu ta ju ei suuda sammukestki must eemal olla.. näh, reetur selline.
Ja uskumatu lugu juhtus neljapäeval. Üks ukumatu otsustas, et on aeg. Ja me saimegi kokku. Ma pean tunnistama, et ma olin meie suhtes natuke lootust kaotamas. Üks asi on sellest blogimine, aga hoopis midagi muud on, kui miskit PÄRISELT toimub. Tore oli!
