Eelmisel nädalal mõtlesin, et uurin, mida üks uus ja peatselt (vist tv3-e) telerisse jõudev seriaal, Heroes, endast kujutab. Sattusin kohe esimesest osast sõltuvusse ja vaatasin vist kolme päevaga interneti tv abil terve hooaja ära. Eks ööd tuli appi võtta, muud moodi ei jõudnud ja ka neil kahel ööl oli oi kui raske vaatamist pooleli jätta, et veidi ikka magada ka. Nii hea asi.
Muidugi selgus üsna peatselt, et see on nii värske asi, et isegi meerikamaal pole veel teist hooaega näitama hakatud. Aga sain ka teada, et eilsest hakati seda näitama ja täna oli juba teise hooaja esimene osa saadaval. Ma muidugi ei ole kindel, kas on hea mõte neid kohe vaatama hakata, sest need esimese hooaja osad jäid alati nii põneva koha pealt pooleli, et ma tahaks, et mul oleks vähemalt võimalus piiluda järgmist osa. Aga ma ilmselt ei suuda ka vastu panna, kui ta juba olemas on olgugi, et mul on veel mitu vaatamist ootavat filmi vahepeal arvutisse kogunenud.
Huvitav, kuidas nad seda pealkirja tõlkima hakkavad.
Ma ootan muidugi ka põnevusega Grey anatoomia neljandat hooaega. See peaks 27.09 jõudma eetrisse ja loodetavasti siis ka internetti. Külmad sügis- ja talvekuud on põmst ära planeeritud:)
Aga muidu mängisin täna sõbrantsile autojuhti ja käisin Raplas. Peale teistkordset Rapla poe külastust (seekord Konsum), hakkasin ma uskuma, et need ongi kõik sellised. Et müüja lihtsalt uimerdab ja uimerdab ja uimerdab. Kõigega. Kauba läbi löömisega. Raha (arvutamisega?) küsimisega. Sentide lugemisega! Õudne! Seal nagu aeg seisaks. Ja ma ei ole ju nii linnainimene, et ma oleks ise mingi ülikiire elustiiliga. Kaugel sellest, ma ju puha maakas. Aga vot uimerdamist ma ei salli kohe üldse. Sellepärast ma neid 80-e mehi 90-e alas ka kirun pidevalt.
