Õde käis Iirimaal trippimas ja tõi mulle sealt tassi. Ma kohe ei saanud jätta seda enda teada, et mind on arvatud maailma parima õe kategooriasse. Muidugi ma võiks vabalt samasuguse tassi talle vastu kinkida, pole mingit kahtlust, et ta kuulub ka nende maailma parimate hulka:)
Nädal tagasi oli üks üritus, mille raames sai mitmed vanalinna pubid läbi käidud ja õhtu kujunes üsna lõbusaks. Kaasa aitas sellele kindlasti tavapärane Valli baari külastus, kus seekord sai mitmeid uusi tutvusi sõlmitud. Seal baaris muidugi saab alati suhelda võõrastega, aga seekord mu meelest tavapärasest rohkem inimesi tuli meie seltskonnaga jutustama. Võib-olla sattusime lihtsalt istuma strateegiliselt sobiva koha peal – baari keskel, kust suurem osa rahvast mööda käis, kasvõi joogi tellimise eesmärgil.
Ma ei ole vist väga ammu kell 4 öösel peolt koju jõudnud. Ma ei uskunud, et ma isegi suudan nii kaua pidutseda. Kuigi see viimane tund muidugi oligi pigem selline, kus juba sai võetud õlle asemel tomatimahla ja mõeldud koju minekust.
Koju sattusin minema täpselt sellisel ajal, kui vihma sadama hakkas. Ausalt ma ei mäleta, et ma nii jubedalt enne külmetanud oleksin vihma pärast. Koju jõudes pidin tükk aega sooja vee all ligunema, et soe hakkaks.
Eile oli taas üks üritus, osalt sama seltskonnaga. Alguses tegelesime linnapeal jõuluvana jälitamisega, hiljem sai kultuuritehases chillääksida. Õllesid ja veini sai omajagu õhtu peale joodud, arvan, et hullemast päästis see, et ka sauna sai tehtud. Õhtul kümne paiku koju jõudes meenus, et ma olin vaid lõuna paiku söönud, ehk siis kohe peale ärkamist. No ürituse ajal sai ka paar lavashi tükki söödud, aga see oli kõik. Arusaamatu, kuidas nälg endast üldse märku ei andnud – et nagu õllede võrdlemine kotlettidega vist pädeb küll.
Tööl on praegu sellised ajad, et nii mõnigi päev olen õhtul kauemaks jäänud. Aega on liiga vähe kõige jaoks, mis valmis peab saama. Tähtajad on ka kohati täiesti utoopilised – kui projektijuht tuleb teisipäeval tööga ja ütleb, et kolmapäevaks peab valmis olema, minult eelnevalt küsimata, kas mul on aega see asi ette võtta. Probleem on vist jälle selles, et meil on taas kaks projektijuhti, kes omavahel ja minuga ajaplaane ei aruta vaid lajatavad lihtsalt töö ja tähtajaga. Okei, tegelikult üks neist vähemalt on hetkel teadlik mu koormusest ja üritas eelmisel nädalal tegevusi minuga kooskõlastada.
Trennist ka. Reedel oli üks naljakamaid trenniskäike üldse. Teiste õnnetuse üle pole muidugi viisakas naerda, aga see olukord oli nii jabur lihtsalt. Nimelt üritas mu trennikaaslane 2 korda oma kapi võtit kappi ära panna, aga sai veel viimasel hetkel pidama. Aga siis kolmas kord ikka sai hakkama. Ja selle avastas ta siis, kui pesemast tuli. Hea, et saunalinagi oli olemas. Üks naaberkapi tütarlaps mainis, et ta on nii võtme kappi pannud, et tal oli vaid pisike rätik olemas.
Niisiis, meeleolu oli hoolimata olukorra tõsidusest ikka väga ülev – kogu see riietusruumi rahvas elas kaasa ja aitas kaasa mõelda. Üks tsikk käis küsimas tange, aga tuli tagasi kahe kruvikeeraja ja juhendiga, kuidas neid kasutada. Aga selleks hetkeks oli üks teine tibi leidnud kotist lusika ja pakkus seda. Lusikast oligi abi. Ütleme, et need uksed ei ole väga lusikakindlad. Loodetavasti siiski keegi seda nüüd kurjalt ära kasutama ei hakka ja lusikad jäävad siiski vaid selliste ootamatute situatsioonide tarbeks.
Meil sellist hajameelsust trennis käies enne ka ette tulnud, küll saab riideid pahempidi selga pandud ja korra hakkasin jõusaali poole päikseprillidega jalutama ja muud taolist. Aga no see võtme värk oli ikka tase, sest see on nii jabur, et see võti ikka pidi sinna kappi jääma, kui ikka kolm korda seda üritada oli vaja.
Tänane päev on kuidagi selline uimane – mõtlen, et peaks tube koristama ja miskit asjalikku tegema, aga ei viitsi, väsimus ja laiskus korraga on mind tabanud ja see kooslus tähendab, et ma vist jään täna nälga, sest ma ei viitsi ju süüa ka teha. Vähemalt pesu pasin masinasse, seegi suur asi. Ja lisaks sain lõpuks ammu plaanitud blogikande valmis ja vahepeal isegi uuendasin oma teisi blogisid – ühel uuendasin kujundust ja teise panin täielikult lukku. Aga see teine oli nagunii üsna välja surnud, keegi ilmselt eriti selle olemasolust ei teadnudki ja seega ei hakka ka puudust tundma:)
