Millegipärast on kõik viimaseaja plaanid muudkui edasi lükkunud. Mul on terve kuhi ülesandeid, mida vaja ette võtta. Aga kuidagi suudan nendest muudkui mööda hiilida. Ja need on enamus selliseid asju, mida endal vaja. Ja nimekiri muudkui pikeneb.
See on osaliselt kindlasti seotud tööaajaga, mis kestab nüüd tunnike kauem. Ei ole enam viitsimist peale tööd mingeid asju ajada ja koju jõudes on veel jaksu vaid diivanil vedeleda. Pealegi see elutoanurk on mul nii mõnus seal uues kodus, et ma seal ainult istuksingi. Eile suutsin end korraks lõpuks ka lauaarvuti taha vedada ja sealt vajalikke faile teise tirida. Aga no tööd ikka läpakas ei tee. Kui ma just mingi nipiga resot suuremaks ei saa.
Kogu see asi kõlab umbes sellisena, nagu vanasti sai lubatud, et homme hakkan õppima. Mina muudkui mõttes luban endale, et homme võtan kõik need ülesanded ette. Ja nii see aeg kaob kuskile ära. Märkamatult.
Comments
“homme” on saanud ühe vastuse
Oh ära mitte üldse räägi. Ma just mõtisklesin, et huvitav, kas see kujundlik homme ka kunagi kätte jõuab. Poolteist kuud aega ja vaja vähemalt 15 raamatut läbi lugeda. Lisaks kirjutada kaks esseed. No ja suurema osa sellest ajast olen ma jälle kord kahe kohaga tööl.Aga näe, sinu blogis kommenteerimiseks paistab aega ikka jätkuvat 😛