Eile peale tööpäeva lõpetamist suundusime kesklinna plaaniga muuta reede kolmapäevaks.
Alustasime raamatupoe külastamisega. Seda vist polegi veel nendel kolmapäevadel juhutunud. Siis kuulasime viru keskuse ees natuke indiaani meditatsiooni muusikat ja proovisime sõrmuseid. Tegime plaani külastada rämps-kiirtoidu-restorani, peale mida võtta sulli, et saaks mõne uue ehte omale osta. Mina siiski ei leidnud enda jaoks midagi ägedat.Peaaegu oleksin plaadi ostnud, aga loobusin siiski, kui mulle meenus, et tänapäeval on kõike võimalik ka internetist saada ja see, et mul hetkel raha on, ei tähenda tingimata seda, et homme seda vaja pole. Pealegi on mul tänase seisuga ka kaabli internet olemas, mis tähendab, et ma ei pea hakkama akna peal elama ja wifi kiirusel asju daunlõudima.
Kui kell oli juba kaheksa saamas, tormasime viru keskuse alkoholi letti. Nii igaks juhuks, kui satub kodune õhtu olema ja kui peaks tekkima alkoholi vajadus selleks ajaks, kui müügikeeld on jõustunud. Nii see rahvas alkohoolikuks hakkabki. Sest kui igaks juhuks peab mõne õlle koju ostma, siis ega nad ju joomata kah jää. Kuigi need eilsed tõesti jäid joomata. Olin kõjujõudmise hetkeks vist üsna kustunud, et hommikul avastasin end magamas teki peal, riietega ja mis kõige hullem, kontaktläätsedega. Tavaliselt on mul nii hea autopiloot, et suudan alati läätsed silmast eemaldada. Ja riided seljast ammugi. Eile toimis see autopiloot niigi palju, et jõudsin koju, ja ikka uude koju, mitte vanasse. Ega ma seda viimast osa ei mäleta. Peale oma telefoni numbri jagamist ja ühele noormehele õige suuna kättenäitamist on edasine täiesti udune. Ja eks seal oli vahepealseid uduseid hetki veel terve õhtu jooksul. Ja alati ma luban, et ma veini ja õlut segamini ei joo ja alati ma ikkagi unustan selle lubaduse. Seda olen ma kah lubanud, et ma enam kunagi karaoket ei laula. Eile pidin jälle seda lubama. Jumal tänatud, et ma ise ei kuulnud seda ja seegi päästis veidi, et me neljakesi ühte mikrofoni üürgasime. Seega oli võimalus viilimiseks olemas.
Esialgu istusime (ja laulsime) siis viru keskuse hotelli baaris. Mingil hetkel, kui mõned inimesed juba liiga purju jäid, otsutasime edasi liikuda. Scotland Yardis leidsime siis mõne tuttava inimese ja üks vana tuttav (ehk kunagine klassivend) leidis mind. Tore taaskohtumine oli ja tantsida me väidetavalt kumbki ei osanud, aga tegelikult kukkus väga hästi välja. Siis sai sealt leitud veel mõned soomlased, kellest ühega ma läksin edasi Woodstocki. Ja mul puudub igasugune selgus selles osas, miks Sisalikupreili minust maha jäi ja hiljem järele tuli. Selle koha peal on lünk. Woodstockis ei suutnud ma vist ühte õlut kah ära juua. Mingi sisetunne (pahaolla) ütles, et nüüd on aeg koju minna. Ja olingi hommikuks kuidagi koju saanud. Ainult, et hea polnud olla. Ja ühtegi peavalu tabletti ka polnud. Aga õnneks elan ma apteegiga samas majas ja lõpuks sai ka see mure lahendatud. Nii, et nüüd on mul jälle hea olla (kuigi täna vist juua ei taha.. samas, kell on veel vähe), kodus on mul kaabliinternet ja rongis pole wifit. Aga rongis on mõnus kirjutada. Samas, ma arvasin, et ma ikka olen juba lähemal Türile. Hea tüng oli praegu, kui Rapla peatus tuli hoopis. Kui see päike kah monitori peale ei paistaks, oleks eriti super. Aga mul on raamat kah kaasas.
Kui interneti leian, saab bloog ka ilmutatud.

0

0