Vahepeal on jälle pikk blogimispaus olnud – seekord ma süüdistan tööd, mitte enda laiskust.
Ma lihtsalt olen selle kuu ajaga juba tööst nii väsinud, et ma juba mõtlen, et sellise tempo juures vajan ma mõne kuu pärast juba haiglaravi ületöötamise tõttu.
Eks seal ole muidugi asjaolude kokkulangemised ka, aga üldiselt ma tahaks praegu ikka räigelt vinguda.
Näiteks, mis puutub tähtaegadesse, siis üks sai juba mööda lastud, see oli niivõrd ebareaalne ja seda oleks pidanud kohe taipama ja ära muutma hilisemaks. Ma ei tea, kas tõesti keegi uskus, et kui tuleb uus inimene tööle – kes alles tutvub selle tööga -, saavad asjad poole kiiremini valmis? Võib olla kahe disaineriga olekski jõudnud, aga see oli ka juba mõnda aega teada, et teine on natuke aega haiguslehel. Ja ma olen enda meelest isegi üllatavalt kiiresti kõik selgeks saanud ja olen ennastki üllatanud, kui kiiresti ma töötada suudan, aga sellegipoolest, ka minu võimetel on piirid.
Lisaks ei meeldi mulle see, et kõik teised saavad kell 5 koju minna, aga disaineritelt eeldatakse, et nad veedavad ka õhtud kontoris ja ka puhkepäevad. Ma juba 20. augustil sain teha täispika tööpäeva, aga kui hakati vihjama sellele, et nädalavahetusel võiks ka tööd teha, siis keeldusin ja ütlesin, et ma olen sellest nädalast nii väsinud, et ma lihtsalt ei jaksa. Ja ma ei valetanud ka, ma olen tõesti nii räigelt väsinud sellest tööst. Sellepärast mõtlengi, et varsti olen ka mina haiguslehel…
ja järgmine vingukoht on see, et olles kuu aega juba tööl olnud (pluss loetud päevad otsa), ei ole mulle ikka veel tehtud ravikindlustust ehk siis mind ei ole töötajate registrisse kantud vist. Mõned päevad tagasi sai läbi töötukassa poolt tehtud ravikindlustus ja nüüd olen ma juba mitu päeva kindlustamata olnud. Ja mul on kolmapäevaks arsti juures vastuvõtt ette nähtud. See teema ajab mind ka üsna tigedaks – olen nüüd 2 korda juba maininud seda, et mul on kiire sellega. Homme siis pean vist uurima, et kellele ma need arved esitan, mis ma arstilt saan. Või, et kas ma peaksin end uuesti töötuks regama hoopis…
Ja lepingut ei ole mul ka veel. Olen küll näinud lepingut, aga saatsin selle tagasi koos parandusettepanekutega. See leping oli 7 lk ja sisaldas sellist juriidilist iba, et mul kulus omajagu aega, et seaduseid lugeda ja teadjamatelt nõu küsida. Selgus, et ma pole ainuke, kes seda lepingut ebanormaalseks pidas. Aga jah, nüüd ootan seda tagasi ka vist juba 2 nädalat. Sellest lepingust ma võiksin veel pikalt kirjutada.. ütleme nii, et seadust rikuti juba sellega, et see leping ei olnud esitatud üheselt mõistetava ja arusaadavana. Ja ka sellega, et ma nägin seda alles siis, kui olin juba üle 2 nädala tööl olnud.
Kogu see asi on nii tobe… mul on vahel tahtmine lihtsalt käega lüüa, et miks ma seda jama talun. Rabelen nagu hull näruse palga eest ja ei saa isegi ravikindlustust tööandja poolt. Ja see palk on tõesti niru, arvestades, et mul on nii kiired ja rasked tööpäevad, et mul pole aega isegi lõunal käia – julmalt peab selleks aega võtma, sest kõhukorin ei lase ju keskenduda. Pealegi ma oma tervist ka ei kavatse rikkuma hakata tähtaegade pärast. Kuigi stressitase on vist selle paari nädalaga juba laes ja tervise rikkumine on nagunii juba alanud.
Täna tulin ikkagi kell 5 ära töölt, sest juhe oli õhtuks jälle nii koos. Ma ei ole vist iial sellise töö peal olnud, kus igal õhtul oled nii läbi omadega nagu oleks mingit rasket füüsilist tööd teinud. Ja kõige selle juures siis jah saada palka, mida ma sain viimati 6 aastat tagasi.. masendav ju.
Ma hetkel veel ei ole küll veel plaaninud lahkumisavaldust anda, aga kui see asi nii edasi kestab, siis ei jää muud üle, sest ma sellise töökorralduse juures kaua vastu ei pea – eriti, kui palk ei motiveeri kohe üldse. Ainult kohusetunne on see, mis mind sunnib tähtaegade pärast rabelema. Aga kui praegu oleks mingi muu pakkumine kuskil ootel, siis pikalt vist ei mõtleks.
Kusjuures töökorralduse juures ma pean silmas ka seda, et päris palju asju on nii totralt korraldatud – et tegelikult saaks disaineri töömahtu vähendada küll (ehk siis võimaldaks ka neil normaalsel ajal koju pääseda), kui teised inimesed natuke paremini oma töö ette valmistaksid ja rohkem detaile annaksid ilma, et neid eraldi küsima peaks. Igatahes praegu käib kohati selline kilplasetöö tegemine, mis võtab räigelt aega ära. Ja tähtaegu arvestades ei ole mingit aega üle kuskil. Aga eks näis – ma juba mõned ettepanekud tegin, kas mind kuulda võetakse, ei oska öelda.
Aga ma üritan siiski omale alles jätta võimaluse ka eraelu elada ja mitte end tööga ära tappa – ehk siis mul ei ole plaanis kõiki õhtuid hakata tööl veetma, vaid vahel harva ehk.
Kusjuures, ega see ületundide tegemine ka pole üldse normaalselt korraldatud. Kui ma puhkepäeval ja reedel kauem kontoris olin, siis hakkas kuskil kõrvalruumides selline disko peale, et mul laud värises tümaka saatel. Kuidas ma nii peaksin saama üldse tööd teha? Lisaks pandi kontor veel reedel valve alla ka, kui ma kontoris veel olin – keegi ei käinud kontrollimas, kas on inimesi veel majas. Ehk siis, kui ma kontorist n.ö. “välja murdsin”, hakkas häire tööle… No ei teki selliste sündmuste valguses mingit tahtmist jääda õhtul kauemaks kontorisse.
Kodus mul ka hetkel töötamise võimalust pole, sest minu vana pann (s.t. arvuti) ei ole võimeline selliste suurte failidega toimetama, rääkimata sellest, et monitori suurus jätaks ka soovida. Nii, et ainuke võimalus siiski on kontoris töötada. Kui tööandja just ei taha mulle koju ka arvutit muretseda 😀
Ma võiks vist veel kõigest sellest pikalt jahuda, aga üritan ennast tagasi hoida – peamised vinguväärt teemad said kirja kah. Muidu ma tüütan niigi A-d igapäevaselt selle töö teemaga – aga väheks jääb talle rääkimisest ilmselgelt, vaja ikka rohkem ennast välja elada – eks selleks see blogi mul ongi. Kui liiga pikk vaikus blogis on, siis on kõik vist liiga hästi 😀 Või siis praegusel juhul oli mul lihtsalt ajapuudus ja väsimus.
