Seekord ma ei saa tööd süüdistada blogimispausis, sest olen üritanud ikka õigeaegselt töölt lahkuda. Üldse üritan mitte viimasena kontorisse jääda, sest kardan seda, et mind jälle valve alla pannakse. Sain teada, et seal ühel ruumil on sama kood, mis minu toal ja kui nemad seal lahkudes vaatavad, et ühtegi autot ei ole, siis panevadki valve peale, ilma kontrollimata, kas keegi kontoris veel on. Eks ma vist olen üks väheseid, kes ilma autota tööl käib.
Nüüd aga olen juba pea nädal aega töölt eemal olnud – suutsin nimelt haigeks jääda. Õnneks teine disainer tuli just tööle tagasi, muidu oleks küll asi nutune olnud. Järjekordne tähtaeg on ukse taga ja minul kodus pole esiteks võimalust selle suure tööga aidata, lisaks olen ma siin nohust ja köhast üsna uimane koguaeg olnud, pea ja silmad ka valutavad ja nii ei ole võimalik eriti tööd teha. Väikeste asjadega ikka olen üritanud aidata, aga tegelikult täna esimest päeva on natuke talutavam olnud. Igatahes ei lasta ka haige olla rahulikult. Selles osas ajab mind ka närvi just see, et mu palk on ikka nii väike, et see ei motiveeri mind kuidagi ekstra panustama, aga näe, olen lollilt kohusetundlik ja muretsen, et nad ei saa ju hakkama. Ja nii lasengi end jälle ära kasutada.
Ja lepingut ootan ka endiselt. Uskumatu eks.
Aga kui ärakasutamisest rääkida, siis kuulsin täna, et üks endine sõbranna oli uurinud minu kohta. Ma olen temast natuke kirjutanud varem, et lõpetasin igasuguse suhtlemise ühe tsikiga, kes minuga suhtles peamiselt siis, kui midagi vaja oli. Ja ühe projekti raames läks asi natuke nõmedaks ja ma otsustasin, et mu ellu pole sellist inimest vaja. Ja elu on olnud palju ilusam, kui keegi pidevalt sult tasuta disaineri teenuseid ei oota.
Aga nüüd ta kuulas ühise tuttava kaudu maad, et kas ma endiselt töötu, et temal olla mulle tööd pakkuda:) Ja oli teinud seda üsna ülbel toonil. Ehk et justkui eeldab, et ma olen nii meeleheitel, et võtan isegi temalt projekte vastu, ilmselt kommiraha eest.
Kusjuures, isegi kui ma veel töötu oleks, ei teeks ma iial selle tsikiga ühtegi projekti, ega kavatse ka muul moel uuesti suhtlema hakata.
Aga positiivsest ka. Me tähistasime pühapäeval A.-ga oma tutvumise teist aastapäeva. Seekord me Valli baaris ei käinud, kuigi just seal me kohtusime esimest korda. Või kes teab, me oleme ju arutanud seda, et meie teed on teoreetiliselt ristunud korduvalt ka varem, lihtsalt meie aeg ei olnud veel käes:) Igatahes ametlikult me siiski saime Valli baaris kokku ja ilmselt me siiski edaspidi ka seal tähistame. Seekord otsustasime Lusikas restorani kasuks. Me avastasime hiljuti, et seal on ülihea creme brülee. Tegelikult on üldse Tallinnas vähe kohti, kus creme brüleed pakutakse, aga seal on siis ka hind normaalsem.
Igatahes, kui see välja arvata, et haige olla on nõme, siis kodus natuke puhata on hea ja elu on üldiselt ikka ilus. Kuigi avastasin ükspäev jälle, et mu sünnipäev läheneb kohutava kiirusega. Viimasel ajal tuleb see kuidagi ootamatult kiiresti. Aga vähemalt sel aastal saan ma vist jälle sõpru külla kutsuda.
