Seekord tuleb selline tööteemaline hala, et ei julge seda avalikult igaks juhuks üles panna.
Igatahes siis suutsin täna end tööl korralikult välja vihastada. Mingist täiesti tühisest asjast hakkas mu otsene ülemus mu kallal igisema. Tuli üks pisike viga faili salvestamisel sisse ja ma kohe märkasin ka ja ütlesin, et teen kohe uue ja ta läks nii aktsiooni sellest, hakkas vinguma, et stiilis “Jälle” ja, et tema ei jaksa enam sellega tegeleda (nagu oleks mingi aastaid kestnud teema, millega tema on pidanud tegelema ja tegelema.. ). Üldse on probleem Outlookis, mis keerab failid nässu omatahitsi ja üldse ei oleks minu ülesanne otsida lahendusi sellele – vabatahtlikult googeldasin ja otsisin probleemile lahenduse.
Kui ma julgesin öelda, et mul on mitu asja töös ja vahel ikka tuleb vigu, siis nähvas vastu, et tal on 20 asja käsil. No krt, see ei ole minu probleem jällegi.
Eks ma siia tööle tulles teadsin, et selle inimesega kerge olema ei saa, ta oli mu eelmises töökohas ju meie klient ja juba siis oskas ta vahel sarnaseid pisiasju suureks probleemiks puhuda ja endast mingi suur kannataja maalida.
Kolleegid ka siin hiljuti mainisid, et nad ei kadesta mind, et just see see inimene minu ülemus on.
Ma nüüd ei teagi, mida teha. Kas käin järgneva nädala vihase näoga ringi – vähemalt ülemusega kokku sattudes – või annan juba arsti tõendi homme, et ma nüüd olen mõnda aega kodus.
See on see teine teema, millest ma veel avalikult ei kirjuta. Nüüdseks küll enamus sõpru teavad juba, aga ma pole veel otsustanud, kas ma seda siin avalikult jagama hakkangi – et ma siis peaks jaanuaris lapse saama. Ja seda enam tahan ma vältida sellist tööstressi – täiesti lambist ilma põhjuseta nähvamist.
Mul on nüüd seaduse järgi võimalik esmaspäevast juba koju jääda, aga olin nõus olema nädala kauem, et saaks ikka veel osad asjad valmis tehtud. Nüüd aga on tunne, et ei taha neile siin vastu tulla, sest miks ma pean laskma end kohelda, kui mingit jalamatti. Ma ikka pean ennast spetsialistiks. Niigi olen alamakstud, ei taha veel mõnitamist kah lisaks. Nii, et tõsiselt kaalun seda mõtet, et siiski kas nüüd esmaspäevast, aga vähemalt kolmapäevast puhkusele jääda. Sest ma tahaks, et see ülemus aru saaks, et tema suupruukimisel on ka tagajärjed.
Kusjuures varem istus see ülemus mul üle laua – siis ta ka pidevalt suutis mind süüdistada absurdsetes asjades – näiteks, et miks ma ei ole veel e-maili kätte saanud! No meil siin tulevad tõesti väikse viivitusega e-mailid, et kui ei vajuta “send/receive” ise, siis kohe ei saagi. Ja ega ta mulle ju ei maininud, et ta saatis midagi. Vot selline jabur tädi ongi. Ja selliseid pisikesi ütlemisi on oi kui palju juba siin pea nelja kuu jooksul olnud. Stressi jagub. Ja selle tõttu ma arvan, et tegelikult tahaks ikka kokkuvõttes omale mingit uut töökohta järgmisel aastal otsida. Aga no kuna uue leidmine on keeruline, üritan natuke veel siin vastu pidada. Samas jah, raha siin maksta ei taheta, saada tahetakse sinult 7 nahka ja veel peale ja siis veel üks suudab rahulolematust igal sammul väljendada. Kusjuures tobe selle asja juures on veel see, et ma ju näen, et mu tööga ollakse rahul – kiidetakse ja ma ise ka tunnen, et saan hakkama. Et mida kuradit sa norid pisiasjade kallal, kui suures plaanis on neil väga vedanud, et said sellise hea disaineri ja hetkel ma ütleks, et väga odavalt. Lihtsalt masendav, noh.
Praegu on tunne, et läheks kõrgema ülemuse jutule – et no ma sain lõpuks lepingu kätte, viiks selle allkirjastatuna tagasi ja ühtlasi mainiks, et ma siiski vist 10. novembrini tööl olla ei taha. Aga ma mõtlen seda asja veel. Homme on ämmaka vastuvõtt ja saaksin selle dekreedi paberi vist kätte juba. Vaja vaid see kuupäev välja mõelda. Ma suudan selle nädala vastu pidada küll, ma tean, aga vot, tahtmist ei ole sellise suhtumise juures. Pole minu probleem, kuidas nemad asjad valmis jõuavad. Ma teavitasin siiski juba ammu neid.
