Kuna ma nii harva kirjutan, siis mõtlesin, et teen sellele parooliga postitusele lisaks ikka ühe avaliku postituse ka. Aga seda ma luban, et ka see sisaldab vingumist. Sest seda ma oskan lihtsalt nii hästi 😀
Eelnev paroolipostitus sai lihtsalt selleks salajane, et mõni vale inimene seda lugeda ei saaks – ehk siis see, kellest ma kirjutasin. Kuigi, arvestades, et hetkel teab parooli vaid üks inimene lisaks mulle, siis on see üldse rohkem nagu sahtlisse kirjutamine – lihtsalt vahel ongi hea end välja elada, kas kirjutades või siis kellelegi kurtes. Ma tegelen viimasel ajal rohkem ilmselgelt teistele kurtmisega, arvestades seda kirjutamissagedust. Ei maksa arvata, et mu elu äkitselt imeliseks on muutunud ja enam põhjust vinguda ei oleks:)
Ega elul tegelikult pole ka viga, aga jah, põhjust kurta leiab ka ikkagi alati.
Pealkirjast võis järeldada, et eelmine postitus oli töö teemadel. Ma sellele enam pikemalt ei peatu, aga ütleme, et mul läks täna tööl närv ikka väga mustaks ja ma kaalun siin erinevaid variante, kuidas nüüd sellele reageerida. Minu jaoks ei ole okei, kui täiesti tühise asjas pärast saan pool tundi vingumist kuulda. Eriti arvestades, et ma teen oma tööd hästi ja kiiresti ja olen alamakstud – sellise asja peale hakkan uue hooga ilmselt töökuulutusi sirvima, sest pikas perspektiivis selline töökoht mind ei ahvatle, kus annad endast 100% ja rohkem ja vastu saad tühiste asjade kallal vingumist kuulda. Detailidesse ma siin avalikult laskuma ei hakka, aga jah, oma pahameelt ei kavatse ma varjata ka.
Aga muudest teemadest.
No näiteks pidasin ma eelmisel nädalal sünnipäeva. Pidu oli küll tore ja nii vahva oli üle pika aja sõpru näha (ma olen tõesti viimasel ajal kuidagi vähe sotsiaalne olnud ja nüüd kasutasin siis sünnipäeva ära, et üle tüki aja sõpru näha. Õnneks mõned ikka jõudsid kohale ka, osad kahjuks ei saanud tulla. Aga mitte see ei rikkunud mu tuju, vaid see, et ma pidin seekord jube palju sööki ära viskama. Osalt siis jah tõesti selle tõttu, et kõik kutsutud tulla ei saanud, ja ise tegin natuke valearvestuse ka – arvasin, et ikka rohkem süüakse:) Aga eks mul ole alati pigem olnud selline suhtumine, et pigem jäägu üle, kui puudu. Seekord siis jäi kõvasti üle. Aga mis mind kurjaks ajas, oli see, et ma tellisin Pagariliisust 2 struudlit ja need olid täiesti söödamatud. Olles nende struudleid varem proovida saanud, olid mu ootused väga kõrged. Nii, et võite vaid ette kujutada, milline pettumus oli saada lehttaigna asemel mingisuguse suvalise biskviitpõhjaga ja vähese täidisega struudlid – 15 euri tükk ja ma tellisin neid 2 tükki veel. Kuna ma osa jagasin inimestele laiali (teadsin, et ise ma seda süüa ei suuda), siis ära viskasin ma vaid ühe terve struudli. Oleks see õige toode olnud, ma oleks selle kasvõi üksi ära jaksanud süüa. Nüüd aga jäid minu külalised magustoiduta ja mina pidin 15 euri lihtsalt prügikasti viskama. Rääkimata sellest, et nende koju tassimine oli ka üsna raske. Nii, et ma olen tõesti endiselt selles nii pettunud. Ma veel plaanisin sel nädalavahetusel veel ühe tellida selleks puhuks, kui sugulased ka külla tulevad. Aga nüüd olen ma sealt üldse veel siis nõus kunagi midagi tellima, kui ma vähemalt ühe tasuta ja õige struudli sealt hüvitiseks saaksin.
Ma tegelikult kirjutasin neile ka sellest asjast ja sain ka vabanduse ja lubati asja uurida. Nüüd aga pole nädal aega enam uut infot tulnud, et kuidas selline asi ikka juhtus. Võimalik, et ma küsin veel üle, sest süda ei anna üldse rahu selle mahavisatud raha pärast ja pettumus on endiselt suur.
Ükspäev tahtsin veel kirjutada ühest bussijuhist. No see ei olnud nüüd selline teema, mis mind oluliselt närvi oleks ajanud, lihtsalt hästi jabur situatsioon. Nimelt tulin bussiga kodu poole ja siis ühes bussi peatuses oli takso end ka peatuma sättinud. Bussile oli tegelikult eespool ruumi piisavalt, aga tundus, et ta meelega sättis ennast sinna bussi taskusse nii, et oli tegelikult külge pidi üsna takso küljes kinni. Ja siis ta otsustas ka selle ukse avada, mis täpselt takso kõrval oli. Nii, et ta siis avas selle ukse vastu taksot. Jäi mulje küll, et meelega ta niiviisi peatus, kättemaksuks selle eest, et takso bussipeatuses ruumi raiskas – kuigi nagu öeldud, ruumi oli seal piisavalt mitmele bussile.
Ja siis, selle asemel, et öelda inimestele, et buss nüüd mõnda aega seisab ja rahvas võib väljuda, asus bussijuht taksojuhiga seletama ja telefonikõnesid tegema. Bussitäis rahvast lihtsalt passis ja ei osad ilmselt üldse ei teadnud, mis toimub. Mina olin sellise koha peal, et nägin väga hästi, et bussijuht parkis vastu taksot. Nii, et ma otsisin kiirelt telefonist välja järgmise bussi aja ja otsustasin bussist lahkuda – eriti kuna oli selge, et buss edasi niipea ei liigu, aga inimestele mingit teavitustööd ka ei plaanita teha.
Eile lõunal käies nägin ka üht riivamist pealt. Seekord üks taksojuht sõitis ühele parkivale autole liiga lähedale. Aga ega ei imesta – ma olen täheldanud, et taksojuhid ja bussijuhid on liikluses need kõige ülbemad (taksojuhid muidugi hullemad) ja neile ei kehti ei foorid ega teised reeglid, mis tavaliiklejale.
Praegu vist muud põnevat ei meenu. Olen unustanud teemad, millest ma kirjutada olen plaaninud. Tööl on tavaliselt jube kiire ja kodus mul ei tule meelde, et peaks vahel blogima. Pealegi mu oma arvuti on raske ja ilma akuta ei pea ka vastu üldse ja ma ei viitsi eriti arvutilaua taga passida viimasel ajal. Vahel kasutan A. arvutit (nagu praegu, kui teda kodus ei ole:)). Peaks vist A.-d rohkem kodust välja ajama, siis tuleks meelde blogida ka. Täna tegelikult mina ei ajanud välja teda vaid tal sattus olema pikk tööpäev. Ma ikka vahel üritan teda ajada sõpradega välja, aga ta eriti ei taha minna, kodus olevat nii hea olla 😀
