Reedel käisin shoppamas – raamatupoes ja apteegis. Raamatupoest sain kingi ja apteegist hulga kurgurohte. Aga haige olemisest ma siiski ei pääsenud. Nagu mingi needus sellega, et iga kord, kui mina sõidan lõunasse, on mul mingi tõbi kallal. Ilmselt hullema suutsin tänu eri sorti ravimitele siiski ära hoida, aga loomulikult teisalt tegin endale karuteene, tarbides nädalavahetusel ohtralt õlut. Ei mõjunud see kurgule hästi ja lisaks ravimite ja õlle koosmõju maksis vist ka kurjalt kätte, sest ainult õllest ei saa ju nii paha olla, kui minul täna. Ja muidugi tüüpiline on see, et kui mulle tundub, et kurguvalu hakkab taanduma, siis tuleb kindlasti veel nohu läbi põdeda. See on vist just saabumas. Väike palavik kah muidugi.
Peale lõunat läks olemine õnneks veidi paremaks ja sai juba mõelda koju sõidu peale. Ja sõita oli mõnus. Tartu kandist Jõgeva poole minnes oli tee üsna tühi, alles peale Põltsamaad läks Tartu maanteel asi hullemaks. Tee olud olid päeval õnneks väga head, kellegi taha väga koperdama ei jäänud. Aga vahepeal oli küll uskumatu vaatepilt, kuidas terve tee oli täis ühes suunas liikuvaid autosid – ühed sõitsid oma reas ja teised sõitsid pikas reas neist mööda. Õnneks oli tee pikalt ette näha ja kõik läks hästi, aga üldiselt ma alati võtan hoogu maha, kui selliseid trikke tehakse, juhuks, kui keegi peaks oma triki õnnetult sooritama. Siis oleks ahelkokkupõrge ja 20 autot täiskiiruselt üksteisele selga sõitmas.
Eile ei saanud ma orienteerumisega hakkama. Olen korra Äksi külast läinud Räpina maanteele ja sealt edasi Põlvasse ja seekord üritasin seda teed pidi Põlvast Äksini tulla. Aga ei viitsinud enam kaarti lugeda, arvasin, et tunnen ära koha, kus ära peab pöörama. Ja siis ühel hetkel avastasin end Tartust, kuhu mul üldse polnud plaani jõuda ja kus ma vaid korra ise sõitnud olen, ja mitte üksi. Ja Tartu on see linn, kus ma oskan väga hästi ära eksida. Nii, et tegelikult see ei olnud väga meeldiv üllatus. Aga kuna ma tagasi sõita ei viitsinud, siis väikse telefonikõne abil juhendati mind siiski kenasti linnast välja. Ja isegi siis ma vist läksin ikka valesti ka, aga mitte liiga palju:) Ja põhiliselt oli vaja otse sõita ja väga palju seigelda ei tulnud. Ja Tartust oli sihtkoht juba kiviga visata.
Hea nali on see, et kui Tallinnas näeb viimasel ajal sõpru väga harva (ega ma ei viitsi ju ise ka kuskil käia, talv ongi vist mul kodusistumise kuu..), siis tule aga Põlvasse ja siis näed oma Tallinna sõpru. Eks me muidugi ikka enne helistasime ka, päris kogemata ei näinud. Aga lahe ikkagi:)
Aga hull väss on, mitu päeva järjest sai nelja paiku alles magama. Näiteks avastasime me vennaga, et kui me Türil käime, siis me kunagi omavahel rääkida ei saa, sest ema koguaeg räägib ja teistel ei lase. Nii meil siis jätkus üleeile juttu neljani hommikul. Selle tõttu poleks ma laupäeval isegi vist ilma oma kurgutõveta mäele jaksanud minna. Aga tuleb veel neid võimalusi, ma usun. Sest veebruar pidi ju täitsa talve moodi välja kukkuma.
