Ma tahtsin ju ükspäev oma unenäost kirjutada. Tegelikult mitte midagi olulist, aga lihtsalt nii sürr. Olen nimelt oma mäelemineku plaanid unedesse suutnud tirida. Ükspäev nägin unes, et läksin ühe kolleegiga koos Prantsusmaale, autoga, plaaniga lauatama minna. Jõudsime jube ruttu kohale, õigemini sõitu ma ei mäletagi, mäletan kohale jõudmist. Oli mägi, palju lund ja palju rahvast. Me siis parkisime auto ära ja läksime lauatamisriideid selga panema. Ja kui tagasi tulime, oli lumi sulanud ja rahvas lahkumas.. täiesti arusaamatu. Nagu teekond Prantsusmaale kestis sekundi, aga riiete vahetamine tunde-päevi?
Homme on mul päriselt plaan sõita lõuna poole. Kas ma ka mäele jõuan ei tea. Mäe peale ma üksi ei viitsi minna, lõunasse aga küll. Aga ma vähemalt olen välja reklaaminud, et plaan on, niisiis ma loodan, et ehk mõned huvilised siiski ilmutavad end. Ja kes teab, kauaks seda talve on.
Tervisel on muidugi vist mingi kuri plaan, mind alt vedada, tekkinud. Kurk on juba mitmendat päeva tiba valus. Kuna mul muid kurguravimeid kodus hetkel pole, siis otsustasin tee ja jägermeistri appi võtta. Lihtsalt väga halb mõte oleks haigeks jääda ajal, kui mul on hulk plaane, mis vajavad täitmist. Ja ma ei plaaninud kodus haiget mängida.
