No ma ei oska enam üldse normaalselt haige olla. Normaalne oli see, millega ma seni harjunud olin. Vanasti sain ikka paari päevaga hakkama või vähemalt sai paari päevaga hullemast üle. Viimasel ajal on haigus mind palju kauemaks suutnud maha murda. Nagu viimane kord suutsin järjest kaks nädalat haige olla ja praegu algas asi samamoodi. Alguses väike kurguvalu, mis muutus jubedaks köhaks ja nüüd on kõigele sellele lisandunud ka hull nohu. Nii tüütu. Ma olen miljon ravimit vist juba ära söönud, aga mingit märki pole, et neist mõni ka mõjuks. Või tegelt, köhasiirup on alati leevendanud köha, aga see mõju kaob üsna ruttu ja köha päris ära ei lähe. Eriti tobe on sellisel ajal näha reklaame stiilis “ma tean mida te tunnete..”, kus nad väidavad, et võtsid mingit coldrexit või asja ja juba järgmisel päeval on nad täiesti terved. Mind nad küll aidanud pole. Ja ometigi viin ma järjekindlalt oma raha apteeki.
Ja juba teist päeva järjest olen kodukontoris tööd teinud. Täna arvasin küll, et lähen tööle, et mis see väike nohu ikka teeb. Tegelt ikka ei old nii väike. Olin suht kahe vahel, kas minna või mitte. Otsustasin siis ikka minna ja jalutasin bussijaamagi, aga kui siis buss õigel ajal ei tulnud (seda juhtub väga tihti selle nr.18 bussiga), siis ma jõudsin vahepeal ümber mõelda, sest nina lurisemine oli ikka päris hirmus ja mul hakkas nii endast kui kolleegidest kahju. Nii läksingi töö asemel hoopis apteeki ja siis tagasi koju. Ja tööd oli täna nii hirmus palju ja see väsitas mind õhtuks ikka jubedalt ära. Ja tegelikult peaksin ma praegu hoopis magama, mitte siin blogima ja poole silmaga telekat vahtima. Aga ma ei ole kunagi osanud “voodihaige” olla, isegi kui jube väss on.
Aga ühe uue aasta lubaduse peaks küll andma (vast ikka võib veel:)) teemal õlle joomine ja haige olemine ei sobi kokku.
