Hakkab järjest enam tekkima tunne, et ma sel aastal puhata ei tahagi. Mitte, et ma ei vajaks seda, vastupidi, aga tundub kuidagi mõttetu puhata, kui pankrott ähvardab. Hoopis parem mõte tundub olevat puhkus rahas välja võtta.
Alles mul oli raha ja igasugu plaane, mida sellega teha. Ja siis tuli äkitselt hulga ettenägematuid väljaminekuid ja neid suuri väljaminekuid tuleb veelgi, mis tähendab, et pean isegi vist mingi väikse laenu endale taaskord kaela võtma. Ja millegipärast tulevad kõik jamad korraga. Nii ka ootamatud väljaminekud. Sama on sissetulekuga, kus on, tuleb alati juurde. Igatahes annab tunda, et haltuurade liinil on tükk aega vaikne olnud. Elan küll palgast ära, aga see ongi lihtsalt ära elamine. Nii kui tuleb mingi ootamatu kulutus, on nutt ja hala.
Nüüd on siis veel arvete maksmise aeg enam vähem käes ja peale maksete sooritamist tuleb vist jälle krediitkaardile üle minna. Ma olin tegelikult isegi tubli ja suutsin päris mitu kuud seda mitte kasutada.
Elion suutis seekord oma arvega üllatada. Enam ei julge nende itimehi koju kutsuda. Sest rääkimata tunnitasust, mis on 340 krooni, oli seekord arvele lisatud ka kohalesõidu tasu – 220 krooni. Siuke tunne, nagu tüüp oleks taksoga Tallinnast tulnud. Ja ma ei saa aru, mis kuradi amatööri nad meile sinna maale alati saadavad. Internetti pani ta meile tund aega ja nüüd viimati käis ruuterit seadistmas, sest ma ise ei saanud hakkama, ja seda tegi ta ka tund aega. Spetsialistil ei tohiks see asi küll üle poole tunni võtta. Igatahes ma uurin neilt selle kohalesõidu tasu kohta, sest see on täielik absurd. Ja millegipärast esimesel korral sellist punkti arvel polnud ja seda ei mainitud ka siis, kui liitumas käisin.
Kusjuures mul on plaan sellele vanale arvutile teha reinstall, mis tähendab, et igasugu interneti seadistused kaovad jälle ära. Ja mul on tunne, et enne ma loobun sellest internetist seal, kui et hakkan jälle seda amatööri koju kutsuma, kes ükskord ei leidnud isegi kaldkriipsu klaverilt üles. Krt, isegi mina olen rohkem itimees vist. Ma lihtsalt ei oska elioni seadmeid tööle panna.
***
Reedel tegin rumala otsuse ja sõitsin mööda Tartu maanteed maale. Mõtlesin, et kuna kõik (kõik peale minu s.t.) lähevad Rabarockile, siis on Viljandi maantee ilmselt suhteliselt umbes. Noh, võibolla oligi, aga Tartu mnt. oli kindlasti hullemas seisus. Alates sellest, et kõigepealt oli mingi päris pikk teelõik 70 piiranguga ja kui see lõppenud oli, sai lisaks ühe rekka taga kilomeetrite viisi 70-ga sõita. Mööda ei saanud lihtsalt sellepärast, et mina viisaka inimesena ootasin oma järjekorda, et eespool olijad enne sest rekkast mööda saaksid. Mis aga ei tähenda, et minu taga sõitvad autod sama kannatlikud oleksid olnud. Ei, neil oli vaja minust ja veel paljudest mööda sõita ja nii tekkis seda järjekorda koguaeg juurde. Mingil hetkel ikka lõpuks pääsesin sealt, ja siis oli õnneks tükk aega rahulik sõita. Kuniks enne paidet oli päris pikalt 30 piirang. Viljandi maantee hakkab järjest armsamaks muutuma. Kuigi pühapäeval oli tavapärasest palju rohkem autosid hoopis Tallinna poolt tulemas. A see mind väga ei seganud, mul kuskile kiiret polnud ja kuna ees oli ka paras autorong, siis polnud nagu mõtet mingeid möödasõite kah harjutada seal.
Aga üldiselt ongi nutt ja hala. Tööl pole ka midagi teha peale asjade pakkimise. Millegipärast tundub, et mitte millegi tegemine väsitab rohkem, kui töö. Aga see reedene värvimisüritus oli küll väga lahe. Päris mõnus oli vahelduseks tegeleda füüsilise tööga. Lõbus oli ja kontor sai väga mõnus, kuigi ma alguses seda halli värvi nähes võtsin pähe, et see saab masendav olema. Hiljem, valmis asja nähes, oli ikka väga ilus. Isegi mõtlesime, et võikime oma teenuste hulka lisada sisekujunduse:) Õlled ja pizzad sobisid sellele üritusele ka ideaalselt. Kohe ilgelt kahju oli, et ise juua ei saanud. Õlle lõhn tundus tol hetkel magusam, kui iial varem. Täna on mul muide viimane antibiotsi päev, mis tähendab, et üsna varsti olen ma jälle vormis ja valmis õlut kaanima:) Aga muidu, mitte joomine pole kah halvasti mõjunud. Võibolla kirjutamisele ainult:) Alkohol inspireerib mind noh. Ja mitte ainult kirjavigu tegema.
Näis kaua ma vastu pean ilma alkoholita nüüd, kus ravimid mul tarbimist enam ei takista. Ja külmkapp on õlut üsna täis ja kaks veini on ka endiselt alles, juustust rääkimata.
