Alguses lubasin ma minna appi õhupalle siduma. Siis selgus, et neid minnakse juba lõuna ajal puhuma-siduma. See mulle jälle ei sobinud – tööaeg siiski ja natuke tööd ka teha. Siis selgus, et pruutpaaril pole autojuhti. Pakkusin esimese hooga ennast, aga siis ikka hakkasin kahtlema ja loobusin – liiga suur vastutus siiski. Autojuht siiski leiti. Isameest ei pidavat aga olema. Selleks ma end pakkuma ei hakanud:) Lisaks loobusin ka kohvitegija ametist, sest kohvitegemise ajaks ei pruugi ma üldsegi enam kaine olla ja ei taha võtta endale kohustusi ajaks, kus ma võin need kergelt unustada. Mingil hetkel hakkas tunduma, et sõidangi täiesti tühja autoga pulmarongis homme. Igav. Õnneks tuli vennal hea mõte. Niisiis käisin ma täna sünnipäeval ära ja siis sõitsin ikkagi maale, mida ma alguses üldse ei plaaninud. See tähendas küll minu jaoks päris mitut alkoholivaba õlut tänase õhtu jooksul. Enam ma seda viga ei tee – see oli ikka täielik solk. Ükskord sain mingit baltika alkovabat proovida ja see oli peaaegu, et õlle maitsega. Aga need tänased saksa omad olid jälgid. Kaubamajas kahjuks polnud erilist valikut. Teinekord võtan parem mingi rohelise tee kaasa või joon mahla. Või siis joon alkoholi ja ei sõida lihtsalt. Oh, autoomanikust joodiku rõõmud..
Igatahes, saabusin veidi enne keskööd maale ja leidsin eest hõõguva grilli ja valmis liha ja mõned õlled. Pluss venna koos perega. Ja see kõige väiksem ikka veel ei maga vaid chillib minuga siin. Oh, elu on endiselt ilus:)
