Trsyil. 6.jaanuar 2009
Kohale jõudes selgus, et siin majakeses meil küll interneedust pole, küll aga siin läheduses infopunktis on. Igatahes pole ma sinna infopunkti rohkem jõudnud, kui kohalejõudmise õhtul vaid. Aga no pole hullu, hetkel tunnen hoopis rohkem puudust cd-toorikutest, sest panin filme vaid arvutisse, aga selgus, et meil on siin suurepärase tehnikaga majapidamine. Olemas on kõik asjad. Nõudepesumasin, pesumasin, mikrouunid, röstrid, isegi vahvlimasin ja muidugi telekas ja dvd-player. Nii, et nüüd oleks üsna abiks need arvutis olevad filmid kuidagi plaadile kirjutada. Samas, siinsed telekanalid on ka üsna normaalsed, kuigi me siin oleme mänginud kaarte, õlletanud, käinud külapeal jne. Et igav pole olnud. Ühe raamatu sain ka juba läbi.
Ahjaa, lauatamisest siis ka. Kaks esimest päeva esinesin ma üsna nõrgalt. Paar tundi pidasin vastu ja ei jõudnud maja kõrval asuvast väiksest mäest kaugemale. Käisin küll eile korra järgmise lifti juures, aga kedagi polnud kaasas julgustamas ja moraalsest toest on algajatel ikka üsna palju abi. Seega ma otsustasin korraks minna koju teed jooma ja kui juba majja tulla, ega siis on üsna raske uuesti välja end ajada.
Täna oli siis minu jaoks esimene tõsisem spordipäev. Hetkel on arvutiklahvide kasutaminegi keeruline. Käed on kõige rohkem väsinud. Ilmselt sellest, et liftiga üles sõites sõltud väga palju kätest ja muidugi seal saab üsna kramplikult sellest torust kinni hoitud.
Selle maja kõrval asuva liftiga harjusin ma juba üsna ära. Kuigi täna esimest korda suutsin sellele liftile saada ka nii, et lifti aeglasema käigu peale ei pandud. No ja peale siinset harjutamist ja Sabakese julgustavaid õpetussõnu, otsustasime lõpuks, et prooviks järgmist nõlva. Ja seda ma ütlen, et enam ma selle pisikese mäe peale ei jää kauemaks, kui vaid üheks laskumiseks, et pääseda järgmisele liftile lähemale.
Esimene kord konksuga liftile minna oli mugav, sest minu ees oli keegi just hullusti kukkunud ja lift jäeti natukeseks seisma. Sain end paika sättida ja jõudsin ka liftipoisile hüüda, et paluks aeglast käiku, et mul esimene kord sellega sõita. Sai vähemalt alguse ilma suurema jõnksutamiseta minema. Terve tee korrutasin endale „parem jalg juhib, kukun siis kukun, mis seal ikka, aga kiirelt tuleb järgmistelt eest ära kobida.. „. Igasugused teoreetilised õpetussõnad on väga abiks olnud. Muidu muudkui ukerdad seal mäe peal, vahel saad hoo sisse ja ei tea, mida edasi teha muud, kui pikali visata. Aga täna juba suutsin päris mitu kiiret laskumist püstijalal läbida ja isegi mõned pöörded, millega arvasin, et ei saagi hakkama, tulid välja. Ja kukkumist ka nii väga enam ei karda, ilmselt suurelt tänu sellele, et sain tee pealt omale ka kiivri ostetud ja põlvekaitsed sain laenuks. Seega on kukkumine palju vähem valusam, kui varem ja hirmu enam pole nii palju. Aga ikkagi on ullult abiks, kui keegi alguses julgustab. Võibolla üksi minnes oleksin jälle selle väikse mäeni vaid jõudnud.
Üks asi, mis tegi täna asja lihsamaks, oli ka see, et jätsin kaamera maha. See võttis ikka taskus kole palju ruumi ja tegi liikumise ebamugavaks. Ja eile ei saanud ma selle tõttu plaskut kaasa võtta. Täna siis tegin teised plaanid, eriti kuna täna oli tugev tuul väljas ja tundus, et stroh on palju parem mõte, kui kaamera. Kuigi, arvestades, kui kõrgele ma täna jõudsin, ja milline vaade sealt avanes, oleksin mõlemat tahtnud enda lähedusse. Õnneks üks kogenum laudur oli nõus ise kaasa võtma kaamera juhul, kui ma talt selle lõhkumisel väljamaksmist ei hakka nõudma. Muidugi olin nõus, sest kaamera sain ma esiteks suht odavalt ja teiseks, ma võin vabalt selle ka ise lõhkuda ja palju suurema tõenosusega.
Osad siin läksid just poodi, sest söögivarumisega on siin küll veidi alt mindud. Tundub, et süüa osteti vaid pooleks nädalaks. Ja meie majas on kuuest neli meesterahvad, kes söövad üsna palju. Ühes majas on pooled lapsed ja üsna loogiline, et neil võib jaguda toitu kauemaks. Tüübid läksid muidugi suuskade-laudadega poodi ja vahepeal on liftide töötamise aeg läbi saanud ja aimame, et nad ei ole väga õnnelikud, kui peavad jala tagasi üles tulema.
Ahjaa, majas on saun ka. See on ullult abiks, mäel ikka natuke vahepeal on külm ka, stroh aitab muidugi natuke, aga kui tuled koju, siis on soe saun just see, mida vaja. Muidugi, mina va algaja, ei ole jälle suutnud piisavalt hästi end varustada. Hea, et võtsin ühed sukapüksid kaasa ja sain pluusi nende sisse toppida. Esimesel päeval sõitsin puhta palja seljaga ja üsna ruttu hakkas külm ja nii see päev lühikeseks jäigi. Targemad siin on kõik sooja pesuga ja ilmselt järgmine kord varun ka endale sooja pesu. Loodetavasti tuleb veel neid reise, sest täna mulle juba kohutavalt meeldib see sõitmine ja see uus nõlv, millele täna jõudsin on nii mõnus harjutamiseks. Lai ja üsna vähese asustusega. Enamuse jaoks on see ilmselt igav, aga mulle ja ühele algajale tibile sobib see harjutamiseks ideaalselt. Igatahes ütleme nii, et otepääle küll enam ei taha. Ega mulle seal varemgi väga meeldinud, seal on ikka kole palju rahvast paari pisikese nõlva peale kohale roninud ja muidugi liftirajad on seal kohutavad. Siin ma ka selle konksuga päris lõppu ei jõudnud, kohati oli rada täiesti jääs ja mõned hüpekad olid ka tee peal ja tasakaal on kiire kaduma. Aga sain peaaegu lõppu ja sealt sai tükk aega rahulikult alla tulla. Isegi nii pikalt sai tulla, et vahepeal pidi lihtsalt puhkama. Jalad ikka väsisid jubedalt ära, ikka natuke oled krampis ju, eriti kui kiirus kasvab. Praegu on aga käed miskipärast tunda kõige rohkem.
Aga siin on äge. Veel on kolm mäe päeva jäänud ja juba mõtlen, et liiga ruttu peab tagasi minema.
Trysil. 7.jaanuar 2009
Arvasin, et teen täna pikema päeva, kui eelmised, kuid tänane päev on kuidagi palju kehvem olnud, kui eilne. Eile sai ikka päris pikalt ilma kukkumata sõita, täna aga üks kukkumine teise otsa. Ja üsna kehvalt sai kukutud päris mitu korda. Kiivri ostmine oli igatahes ülihea mõte. Täna sain ka pea peale kukkumise ära proovitud. Ei olnud mõnus. Üldse kohe. Aga ilma kiivrita oleks kordi hullem olnud. Pea põrutasin ikka natuke ära ja hakkas juba tunduma, et ongi kohe peavalu ka käes ja olin juba alla andmas. Kuid mõtlesin, et nii nõrk ma nüüd ka ei ole, et ainule ühe tiiru pärast end mäele vean. Seega tegin teise tiiru veel. Liftisõit lõppes umbes sama koha peal kus eilegi, nii kui rada jäiseks läks, kadus tasakaal. Vähemalt raja lõpu märgid juba paistsid.
Kuna teine tiir oli umbes samasugune kukkumiste jada nagu esimesel ringil, siis mul sai ikka sellest natuke kõrini ja otsustasin, et otsin keskuse üles, teen seal ühe kohvi ja võibolla tekib siis isu tagasi tulla. Paraku ma seda keskust ei leidnud. Ma umbes teadsin, kus see asub, aga ilmselt olin veidi õigelt rajalt kõrval. Nii ma siis koju tulingi. Külm oli ka natuke, täna oli tuul veel jäisem, kui eile ja üsna ruttu andis see tunda. Ilma näomaskita oleks asi üsna nutune olnud.
Eile käisime keskuse shoppamas natuke suuremas poes, kui siin väikses külakeses on. Sain sealt isegi cd-toorikuid. Aga vot veini me ei ole siinsetest poodidest veel leidnud. Ja eile tekkis juba veini isu. Seni on iga päev õlut joodud ja tahaks juba vaheldust. Samas, kangem kraam ei tundu eriti ahvatlev. Ja noh, joomisest rääkides, see aasta pole kainet päeva veel olnud. Kuigi 1.jaanuaril sai tõesti vaid aastavahetuse raames joodud.
Kaks päeva veel jäänud. Hetkel tundub, et liiga vähe saab siin oldud. Tahakski võtta rahulikult, iga päev mõni tund sporti teha tundub täitsa piisav trenn hetkel. Osad on küll siin täielikud fanatid. Eile kui poes käisime korjasime kell 7 õhtul peale osa suusatajaid, kes olid kell 9 hommikul juba mäele läinud. Eks nad kindlasti tegid kuskil istumiskohas ka vahepeal aega parajaks, aga ikkagi. Päev otsa mäe peal. Muidugi on ka teine asi, kui oled seltskonnaga. Eile oli mul ka mäel veidi lõbusam, sest olime ühe teise algaja-tsikiga koos. Tegime ühiseid strohi peatuseid ja kukkusime aegajalt. Täna oli tibinal liiga valus liigutada ja ta arvas, et jätab päeva vahele. No ja üksi tüdinedki rutem ära. Mul on igatahes veel kaks päeva aega harjutada ja kui tuleb veel mingi võimalus mäele minna, siis ma ilmselt pikalt ei mõtle. Kuigi ega see reis nüüd odav ka pole ja natuke vajan ilmselt sellestki aega toibumiseks. Igasugused maksud tahavad kohe koju jõudes maksmist. Aga sellele mõtlen siis, kui koju jõudes oma kontoseisu üle vaatan.
Tulin korraks wifi levisse. A pagan see maja oli juba kinni ja õues on külm. Hea, et blogi olin enne ära kirjutanud. Õues on tünnid, kuhu saab arvutit toetada.
