Endiselt Trysil. Veel seitsmenda kuupäeva raames kirjutatut:
Joomisega seoses siis seda, et laeva pealt ostsime me hulga õlut. Põmst sai neli kasti nelja peale ostetud ja kastijagu oli vist veel kaasas osadel. Aga nüüd, neli päeva hiljem, on kõik need viis kasti meil kuue peale ära hävitatud. Lisaks käisime vahepeal külapeal, kus sai ka naabrite õllesid tarbitud. Ma küll meesterahvastega joomises sammu pidada ei suutnud, teinekord peab vist endale ise kindla koguse varuma. Muidu läheb see joomine kole kulukaks, arvestades, kui väikse osa ise sellest investeeringust tarbid. Igatahes, meil on veel kaks päeva siin kohapeal olla ja päev bussis ja öö laevas veeta. Ja veini pole me endiselt leidnud, kuigi väidetavalt siin alla 1000 kroonist veini polegi saada. Õllehinnad poes olid küll peaaegu, et talutavad, ilmselt tuleb lihtsalt shopingule minna homme.

See keskus, kus täna internetis käisin, on küll suht masendav koht. Ses mõttes, et jõudsin kell 8 õhtul sinna ja mitte ühtegi kohta polnud avatud. Isegi pubisid mitte. Ilmselt suurem melu käib all turistikeskuses, aga veider ikka, siin on ometi väga tihe asustatus ja pubikülastajaid kindlasti jaguks.

Trysil 8.jaanuar 2009

Jõudsime poolteist tundi tagasi mäelt tagasi. Täna pidasin juba kauem vastu, kuigi täna oli senistest kõige hullem ilm. Täna jõudsin liftiga juba lõpuni välja, kuigi teekond oli palju hullem, jäiseid kohti oli palju ja tuul aitas ka tasakaalu kadumisele kaasa ja ikka kole raske oli lifti küljes püsida.

Hommikul õue vaadates polnud mägesid väga nähagi, kõik oli paksu valge udu sees. Ja üleval oli jube tuul ja üsna külm. Aga külm polnud see, mis lõpuks koju ajas. Alla sõites pidi jube tihti puhkepause tegema, sest jalad väsisid kole kiirelt ära täna. Kukkumiste osas oli täna veidi parem päev, s.t. sai ikka ilma kukkumata ka sõita ja igasugu pöördeid ja kandi vahetusi harjutatud. Täitsa veider, oleks arvanud, et jalad on hetkel läbi, aga käed on praegu palju hullemas seisus. Aga üks hullemaid päevi on küll selles mõttes, et eelmistel päevadel pole peale mäge nii suurt väsimust olnud. Jalgu jaksan vaid järgi lohistada ja üldse on tunne, et üks kõva spordipäev on selja taga. Aga ullult lahe oli.

Alkohol sai eile otsa ja täna siis toodi siit kohalikust keskusest mõned õlled juurde. Ilmselt lähme hiljem jalutame sinna veel, kuigi endiselt on pigem veini isu. Eile üks allkorruse naaber tuli õnneks veiniga külla. Aga nad, mölakad, ei taibanud meile helistada, kui poes käisid. Oleksime kasvõi tellimuse andnud mõnele veinile, kui ise poleks kaasa saanud.

Homme siis viimane päev ja laupäeva varahommikul alustame tagasisõitu. Endiselt tundub, et liiga lühikeseks jääb see reis. Üritus on super olnud.

Mõned tunnid hiljem.
Poes käisime kolmekesi seljakottidega. Kõigil oli pärast mitu sikspäkki seljakotis, aga tagasitee oli tunduvalt kergem, sest minnes oli tuul vastu ja ülesmäge vantsimist omajagu. Nüüd on igatahes pisike lootus, et me enam ei ole sunnitud poodi minema. Toidukraam on ka praktiliselt otsas ja tänaste soolaste pannkookide jaoks sai ka kraami varutud.

Muidu on olemine kuidagi uimane, kõik on unised ja lebotavad. Isegi kaarte ei jaksa täna enam mängida. Aga üldiselt oleme siin hea elu peal. Ühele tüübile meeldib süüa teha. Iga päev on mitmekäigulised ja huvitavad toidud. Praegu just lõpetasime järjekordse pannkoogi ringi, seekord siis magusad. Ja ma jaksasin ainult pool pannkooki ära süüa. Ei kujuta ette, kuidas edaspidi muu eluga ära harjuda.

Trysil 9.jaanuar 2009

Täna siis viimase päeva lõpus on justkui kõik asjad ära proovitud.
Lootsin täna teha kõike seda, mis eelmistel päevadel tegemata jäi. Aga ma ei pidanud küll silmas seda, et peaksin ennast vigaseks kukkuma. Aga nii juhtus, et võtsime plaani kohe hommikul mäe tippu sõita. Ilm oli ka parim, mida üldse neil päevil valida oli.
Jõudsin suuremate viperusteta (s.t. kohe alguses kukkusin liftilt maha, aga järgmise katsega sain lõppu välja) esimese liftiga õigesse kohta. Laskumine pidi siis viima meid järgmise liftini, mis sedakorda siis sattus olema soendusega toolid. Jõudsimegi sinna, ainult, et poole tee peal alla suutsin ma kuidagi nii õnnetult kukkuda, et pidasin paremaks päeva lõppenuks lugeda. Samas, ilgem tahtmine oli üles sõita ja kuna selle liftiga ei olnud vaja liigselt pingutada, otsustasin ikkagi üles minna. Noja üleval oli ullumoodi ilus ja ma kohe üldse ei kahetse, et selle teekonna ette võtsin. Võtsin sabakese käest kaamera taas enda kätte, kuna plaanisin nagunii väga vaikselt alla tulla. Kuigi ma seda ei oodanud, et see teekond nii pikaks osutub. Tegin päris palju peatuseid enne, kui lõpuks alla jõudsin. Ja all oli muidugi otsejoones pubisse minek.

Seal ma siis tiksusin, kallist õlut juures. Tasapisi hakkasid teisedki saabuma. Esmajärjekorras meie maja tibinas, kes liftilt suutis peaga vastu posti kukkuda. Otsustasime siis tibinaga koos lõpuks ka veini ringi ära teha. Olime seda hetke oodanud juba ammu. Odav ei olnud seegi kraam muidugi, aga tahtmine oli suur ja asi oli ka seda väärt. Peale mitut päeva veini ootamist muidugi polnudki väga üllatav, et suutsin sellega üle pingutada. Ühel hetkel tundus ülihea mõte teha pikem peatus wc-s. Ja vahepeal oli teistel juba tekkinud plaan kodu poole astuda. Õnneks olid nad juba mu asjad kaasa haaranud, mul jäi üle vaid õue astuda ja üritada püsti püsida. Aga kuuldavasti oli meil teise veinijoojaga hoopis rohkem meeldinud maha istuda ja naerda. Kuna tibinas mind toetas (haige jala pärast muidugiJ), siis loomulikult istusime me maha samal ajal ja irvitasime samade asjade üle. Aga mitte ei mäleta, mis seal nii naljakat oli. Teistel oli ilmselt naljakas, kui ma ühel hetkel otsustasin, et mäest alla on liiga valus astuda ja pidasin paremaks sealt end alla veeretada. Endal oli ka tegelt lõbus. Mäletan, et nõudsin endale pidevalt ka lumelauda tagasi, sest mu meelest oleks sellega ka kiiremini edasi saanud. Ma siiamaani päriselt aru ei saa, kuidas ma selle pika maa maha suutsin kõndida. Ilmselt oli osa veinist siiski alles veel ja andis jõudu:P Asju aitasid õnneks teised tassida.
Koju jõudes arvasin, et polegi miskit hullu, sain ju kõndida küll, aga kui lumelaua saapad ära võtsin jalast, siis olid kohe pisarad kärmed tulema. Nii kuradi valus oli väiksemgi toetus haigele jalala. Ja nüüd ma olen siis õhtu otsa ringi liibanud, jääkott jalal suure osa ajast ja aegaajalt saab valust nägu krimpsutada. Lumelaua saapad ilmselt fikseerisid jala piisavalt ära, et enne saabaste ära võtmist ei saanud arugi, kui hull asi on. Tulin ju tipust lauaga alla ka. Aeglaselt küll, aga siiski. Laua küljes olid ka jalad kindlalt paigas võrreldes sellega, mis nüüd ilma laua ja saabasteta on. Igatahes, täitsa valus on. Ja see ei olnud mu plaan. Aga vähemalt sai tipus käidud viimasel päeval ja pubi sisemus sai ka ära nähtud. Et ütleks, et kõike justkui oleks tehtud. Tänane päev lauatamise kohapealt küll natuke läks nässu, aga see eest on asjad tasakaalus. Pealegi, millal siis veel end vigaseks kukkuda, kui mitte viimasel päeval.

Tagasi Eestis 11.jaanuar 2009

Aeg kokkuvõtteid ka teha.
Täna hommikul jõudsime tagasi. Teekond tagasi läks tunduvalt kiiremini, kui sinnasõit. Kui oleks sama aeg läinud, oleks me laevast ka maha jäänud.
Õnneks ei olnud mul laupäeva hommikul pohmellipoegagi, kuigi peale seda reedest veinitamist arvasin, et pohmell on garanteeritud. Õhtul võetud tablett ilmselt hoidis peavalu eemal ja jalavärk ilmselt kainestas ka veidi. Kell 8 hommikul sõitsime välja ja olime isegi pool tundi plaanitust varem kohal. Vahepeal sai mõned söögi ja wc-pausid tehtud ja karta on, et seal ma end ära külmetasingi. Laevas olles ma ju õues ei käinud. Täna hommikul oli tunda, et mingi kurgujama on tulemas. Ja õhtuks olen nüüd endale päris vastiku köha hankinud, rääkimata 38,5 palavikust, mis seni on vaid tõusujoones liikunud. Sõitsin päeval maale ka peale seda, kui olin lauavarustuse tagastanud, ja siin pole meil eriti mingeid ravimeid ka, rääkimata 24h apteekidest. Mett ja mõningaid raviomadustega taimi õnneks on. Et siis proovime looduslikku värki kõigepealt. Õnneks on homme veel puhkus, kuigi üsna närune viis puhkuse veetmiseks. Nagu ma ka terve jõulupuhkuse veetsin nina nuusates. Põmst olen pool oma puhkuse ajast haige olnud, aga teine pool see eest on fantastiline olnud. Ja no ajastuse üle ei saa kurta. Igatahes eelistan ma praegu tõvevoodis passimist, kui et reisi ajal oleks miski jama old. Jala väänasin ka ju viimasel mäe päeval välja, seega ühtegi lauatamispäeva ma tegelikult kasutamata ei jätnud, kuigi lühikesed olid need kõik.

Halast nüüd küllalt. Eilne laevasõit oli päris äge. Kõigutas päris ullusti. Me jõime ka kõvasti, aga no tantsupõrand oli ikka täitsa kreenis, mitte me ise ei keksinud ühest põranda servast teise. Loodusjõud olid seekord joodikutest üle. Mind üritati ka sinna tantsupõrandale korduvalt vedada, mul oli küll hea vabandus võtta – jalg ei tööta. Aga lõpuks, kui kogu see meie kamp alla puntratantsu tegema tormas (puntratantsust õnneks oli asi suht kaugel), siis otsustasin, et proovin ikka ka, kasvõi ühel jalal keksides. No ja poldki hullu, ainult siis oli natuke jama, kui laev kõigutas ja ootamatult haigele jalale toetuma pidi või kui keegi mind liiga hoogsalt keerutada üritas. Aga muidu oli äge. Ma enam vist ei tahagi paigalpüsiva põranda peale tantsima minna, kõikuvaga on palju lõbusam.
Joomisest muidu veel nii palju, et see aasta pole veel kainet päeva olnud. Aga ma arvan, et ma alustan karskusega juba homme. S.t. öösel sai laevas viimased joogid tehtud ja natuke kõrini sai joomisest. Kuigi need kogused polnud suured (kui reede välja arvata), aga õllepausi tahaks küll. Ja ega veingi peale reedet eriti ahvatle. Ja haigus ka nagu tellitult kohal, mis nii viga karsket inimest mängida. Näis, kaua see kestab🙂. Aga peaks mainima, et motivatsioonikriisi küll hetkel pole. Tööga on ilmselt teised lood. Lugesin täna rumala peaga mõne töömeili läbi ja juba tundsin, kuidas argipäeva stress lähenes. Äkki see hoopis mu palaviku põhjustaja.

Kui nüüd veel mingeid põnevaid seiku meenub, siis tuleb sel teemal veel kindlasti sissekandeid. Hetkel tundub, et peaks vist magamist proovima. Üle pika aja taas oma voodis. Kuigi mulle see möki voodi väga meeldis. Ainuke asi, mis häiris oli see, et kui ülakorrusel magaja külge keeras, ärkasin ma iga jumala kord üles ja alati tundus mulle, et see ülemine korrus sajab mulle kaela. Terve voodi hüppas noh. Aga ma lohutasin end sellega, et kindlasti on seal suuremaid mehi ka maganud ja üldse see norra elamine tundus nii korralikult paika sätitud, et väga suurt hirmu pold. Lihtsalt see iga kord ärkamine oli tüütu.

Kuidas küll taas argipäevaga harjuda, ei kujuta ette. Mägedes elamine oli nii lahe ja tööl mitte käimine kah. Jube kiirelt harjud sellise eluga ära. Tallinnasse saabumine ei tundunud küll kojutulekuna. Pigem oli see kodust ära tulemine. Et siis paluks mulle üks veikke lotovõit. Ja siis ma kolin sinna tagasi. Vahelduse mõttes muidugi käiks vahepeal soojemates mägedes ka.

Ahjaa, kas ma mainisin, et reis oli super🙂 Kusjuures, ma suutsin oma kassid isegi natukeseks ära unustada. Nii hea reis oli noh. Viiendal või neljandal päeval tulid kassid esimest korda meelde.