Kellakeeramise võlud on terve selle nädala tunda andnud. Iga päev on ull unekas. Eile oli vist küll kõige hullem päev. Ja hullemaks tegi olukorra ilmselt see, et üleeile öösel kuulasin tükk aega tuule ulgumist akna taga ja lisaks tundsin seda tuult veidi oma toaski. Igatahes kahe tekiga oli ka külm.
Tegelikult pole muidugi tegemist ka varase magamaminekuga, kui kobid kell 11 õhtul voodisse ja loed seal tund või kaks raamatut. Mul on ikka totaalne sõltuvus. Ma loen nüüd Videviku osasid läbisegi ja ülelehe. No üks õhtu näiteks neljandat osa, teine õhtu esimest jne. Lihtsalt ei suuda neid veel käest panna. Ja muidugi käisime me Turbotikriga teisipäeval taas kinos. Pole vist raske arvata, mis filmi me valisime.
Kusjuures paras nostalgia tuli seal Kosmose väikses saalis peale. Kuna tagareast eriti hästi ekraani näha polnud, kolisime ette ja seal avastasime need vanakooli kõvad istmed. Aga no tagasi üles, üle teiste peade vaatama, ka ei tahtnud minna. Filmi lõpuks oli see tool ikka väga ebameeldivaks juba muutunud. Teinekord peab siis ostma piletid ikka pehmemate toolide peale, aga nii ette, kui võimalik.
Kui nüüd raamatud kõrvale jätta, siis mul on kaks nädalat järjest nii tihe päevakava (või siis õhtukava, päeval on vaja ju tööl olla), et mul tõsine hirm, kas ma oma järgmise tellitud pildi jõuan valmis õigeks ajaks. Kõik õhtud on ära planeeritud ja kodus olemise aega justkui polegi. Õnneks muidugi nädalavahetused on täiesti vabad. Seekord ennustan küll laupäeval poole päevani magamist, sest homme on plaanis minna Kuldmuna üritusele ja kui see aaftekas seal liiga diskoks ei kisu, siis plaanin ikka pikalt vastu pidada.
Muidugi minu üllas plaan teha omale peo ajaks uus ja äge soeng, kukkus totaalselt läbi. Käisin laupäeval juuksuris ja olen tulemuses nii pettunud, et kaalun uue juuksuri otsimist. Ise olin loll muidugi, et lasin end ära rääkida ja omale tuka ette lõigata. Sisetunne oli kategooriliselt selle vastu ju ja sisetunnet tasub usaldada. Aga samas, ma tahan ju uusi asju katsetada ja aastaid olnud sama “soeng” oli kah natuke ära tüüdanud. Nii ma siis võitlesin seal iseendaga ja lõpuks, kergesti mõjutatav nagu ma olen, lasin end ära rääkida. Muidugi teised pärast kiitsid, et sobib väga hästi jne.. aga no endal oli ikka suht ebameeldiv peeglisse vaadata. Ega ülejäänud lõikus polnud ka päris see, mida soovisin. Üritasin küll seletada, mida tahan, aga tundub, et olen halb seletaja. Ja nagu sellest veel vähe oleks – värv tuli ka täitsa erinev sellest, mille ma välja olin valinud. Ise värvides on tulemus alati olnud see, mida oodanud olen. Aga paraku seda minu lemmikvärvi enam ei müüda ja sellepärast ma juuksurisse oma värvisooviga pöördusingi. Ahjaa, kammi unustasin ka maale. Täielik murphy noh.
***
Kommuuni elust on mul viimasel ajal kõrini. Põhiliselt meie uusima korterinaabri pärast. Ma ükspäev juba mainisin talle, et kui ma tahaks lapsi kasvatada, siis ma leiaks muid vahendeid nende hankimiseks, mitte ei otsiks pubekatest kaasüürilisi. Tõsiselt tüütu on tüübile elementaarseid asju iga päev meelde tuletada. Peale selle pole ta ka vist aru saanud, et meil ei ole ühist leivakappi, s.t. igaüks ikka ostab omale olulised toiduained ise. Kaks kuud elanud seal juba, ja ta pole suutnud omale osta ei suhkrut, ei soola. Ja eriti haige oli see, kui ta peale minu suhkru “laenamist” (no ma lubasin tal võtta, aga vaevalt et ta plaanis tagasi miskit tuua) pani tühja pakendi kappi tagasi. Ja selliseid nõmedaid pisiasju on iga päev. Ja kui ma alguses üritasin ikka viisakalt mainida, siis praeguseks hetkeks olen ma juba tige ta peale ja olen valmis juba talle välja kolimist soovitama. Palju ei puudunud, et ma seda eile juba ei teinud, kui ta tuli mainima, et peaksime üüri hinda alla kauplema. Meil on tõepoolest kommunaalide arve kohutavalt kasvanud viimaste kuudega, aga üüri hind on meil sellegipoolest minu arvates väga soodne. Ja kuna alles sügisel hinda langetati, siis ma ei näe erilist põhjust praegu uuesti kaubelda. Pealegi, olen päris palju viimasel ajal üürikuulutusi uurinud ja ei ole midagi nii väga soodsaid pakkumisi saada, kui tahad ikka normaalset elamist. Asukohast rääkimata.
Naljakas, et kõigist nendest üürilise kandidaatidest tema tundus kohal käies kõige normaalsem, aga näib, et saime paraja nuhtluse kaela endale. Nii ma siis uuringi aegajalt üürikate pakkumisi.
***
Kommuunielu teeb mul ka hommikuse õigeaegse töölejõudmise keeruliseks. Olen nimelt viimane kodust lahkuja hommikuti ja seega ärkan ka kõige hiljem. Noja ärkan ma kohe, kui vannituba vabaneb. Ma lihtsalt ei ole suuteline midagi asjalikku tegema, kui ma ei ole hommikuste veeprotseduuridega lõpetanud, nii et enne vannituppa pääsemist pole ju mõtet üleval passida. Ja ma olen üldse hommikuti aeglane ja uimane. Noja kui igast kohvitamise, söömise ja ajalehelugemise protseduurid ka tehtud, siis peab jälle ootama natuke vannitoa järjekorras, sest ma pole ainuke, kes tahab ka hambaid pesta, juukseid kammida ja veidi nägu mökerdada. Nii ma siis jäängi igapäevaselt 10 või 20 minutit hiljaks (eriti, kui hommikul pead pesta vaja). Mis minu arvates pole mingi kohutav aeg, arvestades, et õhtuti saab siin ju ka teinekord kauem oldud, kui ikka vaja midagi ära lõpetada. Pealegi ei võta ma ka lõuna ajal aega, mitu minutit ma oma kaasavõetud toitu söön ja ei lahku õhtul täpselt minuti pealt. Ja neid 10 minutilisi pause, mis arvutiga töötamisel ette nähtud on, pole ma ka teinud teadlikult (kaalun küll “suitsetama” hakkamist). Nii, et need teatised teemal “tööpäev algab meil kell 9”, tunduvad tähenärimisena. Ja siis tekib justkui vajadus minutipealt kõiki oma toimetusi hakata jälgima ja mitte minutitki kauem ka õhtuti siin olla, kui see kellaaeg nii oluline on (kusjuures ühes töökohas oli mul näiteks selline boss, kes tegi märkuse ka siis, kui sa 5 minutit enne tööpäeva lõppu hakkasid minekule sättima..). Ma olen ise olnud alati seda meelt, et töö peab tähtajaks valmis saama, mitte et oluline on kellast kellani kohal istuda. Aga muidugi ei pea kõik minu vaateid jagama. Mis kellelegi oluline on. Minu jaoks on üsna oluline õhkkond, suhtumine ja motiveeritus. Või noh, need meenuvad esimesena:) Aga kui miskit ära võtta sealt, siis kukub see kaardimajake lõpuks kokku.
Ega see kah abiks pole, et meil “soovitatakse” skype’i nime järele tööga seotud teateid lisada ja oma skype’i nime kah töökohaga seostada – isegi täpne formaat on ette antud. Okei, ma kasutan tõesti skype’i ainult töö ajal ja tööalaseks suhtluseks (mul eriti peale kolleegide polegi seal nimekirjas kedagi ju, kellele ma seda reklaami ikka teen nii väga), aga sellegipoolest tundub see ahistamisena ja lisaks iga kord, kui seda mainitakse, mõtlen ma, et bossil on liiga palju aega üle, kui ta jõuab sellistest asjadest pidevalt teemasid teha. Ja ma pole ainuke, kellele see süsteem ei istu.
Oi kui hea oli üle pika aja jälle viriseda..
