Tundub, et munaüritus jääb iga aastaga aina kehvemaks. Mõneti on praegusel ajal arusaadav, et säästuaeg ja puha ja hoiame iga asja pealt kokku. Aga no siis võiks ju arvestada ka osalejate võimalustega ja piletihinda ka säästuajale kohaselt langetada. Igatahes, ma olen küll pettunud. See oli muidugi ette teada, et üritatakse kiirelt munad üle anda ja kõik, vähem kui kullasaajad, lavalt kiirelt minema kihutada, aga et seekord ise peab juua ostma, oli üllatus (no see roosa tervitusjook ei lähe arvesse, ma isegi ei näinud, kus neid pakuti). Et kas ma tõesti maksin selle piletiraha nende näruste snäkkide eest, mis juba väljanägemiselt ei ahvatlenud. Me omavahel ka kommenteerisime seda vahvli sisse pandud salatit, et söömata jäänud vahvlid lähevad uuele ringile – uus salat sisse – secondhand värk. Lavapeal toimuv oli muidu täitsa lõbus, õhtujuhtide valik mulle meeldis ja lavakujundus ka. Ja seekord oli isegi aru saada, kes ja mis said millise auhinna. Aga üldiselt ma arvan, et rohkem ma sinna üritusele küll minna ei taha. Viimati meeldis mulle see üritus siis, kui ta veel Tartus toimus. Tegelikult peaks kontrollima, kas ma juba eelmise aasta ürituse järel ei plaaninud seda viimaseks jäävat:)
Kusjuures bänd tegi ka säästuesinemise, ma aega ei võtnud, aga see esinemisaeg oli ikka ülilühike neil. Kuigi ma võisin tegelt ka ajataju korraks kaotada, kui ühe tuttavaga vestlema jäin natukeseks:)
Kella 12 paiku olin ma vist kodus juba, nagu vanuritele kohane:P
***
Laupäeval käis mul isa külas ja tõi mu uutele kõlaritele täienduseks võimendi ja supaka. Arvatavasti saan ma edaspidi kõrvaltoa disko enda lemmikmuusikaga summutada:)
Kuna kõlarid üsna suured ja mul tuba üsna väike ja mööblit täis, pidin jälle katsetama toa ümbertõstmist. Nii et eile ma koristasin pool päeva, tõstsin asju ringi, viskasin sodi minema ja sorteerisin plaate ja raamatuid. Päris suur hulk raamatuid sai nüüd pappkasti ümber tõstetud, sest ma pidin ju oma Videviku seeriatele raamaturiiulis ruumi tegema. Kuigi ma veel ei tea, millal nad riiulisse jõuavad. Esialgu on nad mul voodis või öökapil, ehk siis käeulatuses:) Ma tegelt siiamaani ei suuda ära imestada, kuidas ma eile raamatud linna unustada suutsin. Kõrvaklapid ka. Eile siis pidin selle tõttu uuesti filmi vaatama, et oma doos kätte saada:P
Aga tegelikult täitsa mõnus ettevõtmine on mööbli liigutamine – saab vanast pahnast lahti ja ühtlasi on see kõva trenn. Hiljem maale sõites oli kohtati tegu jala gaasipedaalil hoidmisega – jalad olid sellest viie tunnisest ringitrampimisest täitsa valusad. Peaks vist rohkem reedeti linna jääma, saaks teinekordki laupäeval miskit asjalikku teha. Nädala sees ma peale tööd ei jaksa sellised suuri koristusaktsioone korraldada ja nii see segadus kestab seal.
Muidugi ma pole päris kindel, kas mulle see toa paigutus meeldima hakkab, natuke veel võõras on.. aga vahelduse mõttes võib ta nii olla küll natuke aega.
