Täna tegelen ma puhkusega. Õigemini selle nautimisega. Kes ütles, et hea vein ja hea film pole parim lõõgastus? Pole kedagi kuulnud seda ütlevat tegelt..
Peale reedest mõnusat sünnipäevapidu, kui ma ka omatehtud kooki pakkusin ja mida mõned lapsed hoolega sõid (oh mul on kahju, et ma sellest pilti ei teinud, kuidas üks pooleaastane jõmm taldrikult sidrunikreemi üritas kätte saada:)) ja suured inimesed kiitsid ja osad ka mainisid, et liiga palju jahu on pandud, et põhi on läbinäritav aga mitte päris see (minu sõnad muidugi see kriitika, ma ise sain ka aru, et kuigi fantast sidrunikreem, on põhi ikka suht metsa läinud..) ja kui põrand oli taas parimate inimestega kaetud.. ja kui ma orkutis ja msn-is natuke liiga palju sõna võtsin (veini mõjul, ausõna, mina ju pole tegelt selline.. see, mis ma praegu kirjutan, on ka puhtalt selle imehää veini ja puhkuse süü), loodetavasti on kõik unustatud-andestatud, ja järgmisel aastal ma püüan meeles pidada, et mehed tahavad ka liha, mitte ainult salatit, porgandit ja kurki, kuigi kiluleib söödi täitsa ära, isegi sibulaga versioon, (ma tõesti pole viitsinud sellest kirjutada, aga see oli tore nagu ma oodanud olingi) sõitsin maale ja pidasin veel ühe peo maha ka õigel päeval. Ja siis lihtsalt tegelesin aktiivse logelemisega.
Ja see oli nüüd see koht, kus ma ühe lausega EI RÄÄKINUD oma sünnipäevast.. Kindlasti jäi midagi vahele?
—
Täna otsustasin, et aeg on hirmudest üle saada ja proovin päevasel ajal linna sõita. No sellega on see probleem, et meil siin on südalinnas väga pop tasuta parkla ja hetkel on värav katki, seega mitte, et siin tavalistel päevadelgi väga laiutada võimalik oleks (mõned küll üritavad), aga katkise väravaga oli kohe palju võõraid autosid tee hoovi leidnud. Mõni neist lausa sellise tee, et kõigi teiste tee oli võimalikult kitsaks tehtud. Tõlge oleks siis see, et parkimiskoht tekitati kohta, kus see kohe üldse ette nähtud polnud, majaelanikele tehti edasi-tagasi liikumine võimalikult keeruliseks ja ühele elanikule (aja jooksul on ikka selgeks saanud, kes on omad ja kes võõrad) täiesti võimatuks autoga hoovist lahkumine. Aga mul vedas, ma sain normaalse koha (tõlge: ma ei pidanud minema õhtul ümber parkima, et homme hoovist välja pääseda), kuigi ma olin juba mitu plaani teinud juhuks, kui ma ei saa kohta. Need plaanid polnud muidugi ideaalsed ja ma ei olnud eriti valmis neid teostama. Lootsin täielikult külgetõmbeseadusele, ja üritasin mõttes tekitada omale parkimiskohta, kuigi samal ajal ma pidevalt ju mõtlesin sellele, et tõenäoliselt seda kohta pole. Üks asi mis mind motiveeris varem liikuma hakkama, oli see, et kell 3 töölt saabuv korterinaaber tavaliselt leiab omale ju koha. Kuigi katkise väravaga pole olukord just tavaline. Aga nääh, õnnestus.
Ja ma muidugi unustasin mainida, et motiveeris mind tegelt linna sõitma sõbrants, kel sünnipäev:) Ja väga väikses osas see 10% mis veel kaubamajas soodukat sai;)
Laupäevaks kutsuti ka sünnipäevale, aga mul õnnestus justnimelt laupäevaks omale Türile külla meelitada need Tartu sõbrad, kellel koguaeg mina külas käin ja keda ma nagu unistuste printsi (valge hobune on MUST – ja mitte mõttes, et värv või räpane..) endale aastaid juba külla ootan. Nii, et ma pean kahjuks laupäevase ürituse teisele ajale lükkama (sry Sabake..), sest teadmine, et järgmist võimalust tuleb ehk jälle 10 a oodata, ei anna eriti valikuvõimalusi.
Ja ega sellega minu sünnipäevatrall kah veel lõppe, ma olen ju veel kahe inimesega kokku leppinud, et nad tulevad kunagi hiljem. Ja nii see pidu jätkub:)
—
Aitab kah tänaseks, veini mõju hakkab lõppema, ja “The Ugly Truth” sai vaadatud – reklaam oli hea, film oli kordi parem! – ja puhkus või mitte, minu vanuses võib juba enne kella kahte magama minna küll! Muidugi, viimane Prätsett sai ka loetud, nüüd peab miskit uut omale välja otsima, mida voodisse võtta. Ja ma mõtlesin ikka raamatut, jah.
