Turbotigu


Tagasi kodus. Juba teist päeva. Töölgi käidud korra. Seda tegin muidugi Rootsi aja järgi, ehk teisisõnu magasin sisse. Ja juba oleks täna tööle minnes jää peal libastunud – mäe peal jäid kondid murdmata, aga koju tulles võib see veel õnnestuda – sest mingid imelikud jäämäed olid keset kõnniteed. Tegin siis natuke tantsuliigutusi ja kujutasin ette vastutulijate muigeid. Ma ise vaatasin maha, sest ma üritasin edasi liikuda endiselt. Pluss üsna piinlik oli ka.

Nüüd tuleb taas vähemalt aasta otsa oodata, enne kui sellist reisi jälle korrata saab. Juba tehti plaane, et järgmisel aastal peaks Austria ette võtma. Pean siis vist kohe juba raha koguma hakkama selleks, ilma ei taha jääda kindlasti.

Viimasestest puhkusepäevadest veel nii palju, et laevas istusime alguses nagu tavaliselt showbaaris. Kui showbaaris pidu lõppes, mängisime veel natuke seal kaarte ja siis läksime ülejäänud kampa otsima – teadagi, diskolt. Ja kuigi ma alguses plaanisin sinna vaid korraks vaatama minna, et milline siis laevadisko on, jõudsin ma oma kajutisse lõpuks alles pool 5 hommikul. Järelikult oli äge disko.

Üks põnevaid diskoõhtu hetki oli kindlasti wc tiir, kui ma kõrvalkabiinist kahtlast sahistamist ja oigamist kuulma hakkasin. Ja kui ma oma kabiinist lahkusin, oli seal üks meesterahvas ootel, kes kohe samasse kabiini üritas minna. Hakkasin talle seletama, et see on naiste wc, too küsis inglise keeles vastu, et “what?”. Siis seletasin inglise keeles ka ära ja näitasin suuna kätte õigele uksele. See tüüp ilmselt ei olnud kõrvalkabiinis, ta nägi väga eksinud välja.

Osad meie kambast tegid veel pikema diskoõhtu. Mõned neist ei märganud hommikul üleski ärgata ja nad aeti koristajate poolt kajutist välja. Noja üks mees unustas asjad kajutisse ja pidi tagasi jooksma.

Ja siis oligi läbi. Nagu ikka, jäi see üritus liiga lühikeseks, mingi paar päeva jäi puudu. Aga mul on juba tekkinud plaan minna nädalavahetusel Võru kanti, ja kui selgub, et sealsel mäel lauatada saab, siis vean oma varustuse kaasa.

Noja nagu arvata oli, ei tekitanud tööleminek mingit elevust. Pigem väike tüdimus. Võibolla ongi aeg sellest rutiinist vabaneda. Ehk siis, isegi, kui sealt lahkumine on pealesunnitud otsus, võib kõik veel täitsa hästi minna. Et uued väljakutsed jne.. Ma ise täitsa imestan, miks ma veel nii optimistlik olen. Igasugu erinevaid plaane on tekkinud, kolm kuud on mul aega neid viimistleda.