Siin ta on (nagu mu peatselt kaheseks saavad sugulased armastavad vastata, kui jääaja multika stiilis küsida, kus on beebi..?), see 2007. Täitsa toredasti tuli.

Igal aastal on sama teema, et kuhu minna, mida teha ja kellega. Kui valida oleks, siis muidugi koguks kõik lähemad sõbrad kokku ja vahetaks aasta nendega, aga iial ei õnnestu neid ühte kohta korraga organiseerida. Seekord siis sai valitud Põlva. Esialgsete plaanide järgi pidi sinna muidugi rohkem rahvast tulema ja olin üsna veendunud algusest peale, et sinna ma ilmselt isegi lähen. Sest Türile enam ei tahtnud, olen korduvalt veendunud seal olles, et aastavahetust seal veeta on ikka sulaselge rumalus. Eelmisel aastal sai Tallinnas aasta vahetatud ja see oli muidugi ilmselt väga hea otsus arvestades, kui palju see otsus tervet 2006-t aastat mõjutas. Sel aastal selline linna peal tuuritamine ei oleks ilmselt seltskonna mõttes juba samamoodi õnnestunud. Mis ei tähenda muidugi, et ainult linna peal tuuritades aasta hästi võib alata. Vaheldus on ikka ka oluline. Mis oligi teiseks oluliseks teguriks, et ma just Põlva valisin. Seal ma nimelt veel aastat vahetanud polnud kordagi. Seltskond sai küll veidi planeeritust väiksem, aga neid häid lambaid oli piisavalt, et see õhtu toredaks muuta ja suutsin isegi mõneks ajaks kodused probleemid unustada. Kahju muidugi neist, kes ise asja sees rohkem ja kel see unustamine ilmselt väga ei õnnestunud. Ehk siis üldse ei kahetse, et sinna läksin.

Igatahes, olime me linnast väljas, suhteliselt paksu metsatuka ääres majas, lähimad naabrid umbes 300 meetri kaugusel, ja saatsime vana aastat ära, ootasime uut, valasime tina, andsime uue aasta lubadusi, kuulasime muusikat, mängisime kassiga (kass on tõeline kratt. Üritas kuusest jagu saada, või vähemalt suurema osa ehteid suutis ta kätte saada ja mõned oksad kah ära räsida ja pärast kukkus kuuse alla pikali ja jäi magama). Õues käisime ka, aga ega rakette väga näha polnud pilvise ilma tõttu, küll aga oli taevas ümberringi sähvatusi täis, meenutas veidi põuavälku. Päeval maha sadanud lumi oli õhtuks sulanud ja lörtsiks muutunud. Päeval metsa vahel sõites oli küll kõik väga ilus. Isegi mõtlesin mõned korrad, et peataks auto kinni ja otsiks koti põhjast fotoka.

Viina isu mul eile polnud, nii et ma olin üks väheseid, kes õlle peal oli. Aga kuidagi suutsin ma ülearu palju süüa (kohutavalt hea ahjupraad oli ka muidugi), ja siis ei läinud jook enam üldse alla. Nii, et täiesti planeerimatult olin ma hiljem kaine autojuht. Muidu oleks pidanud maja perenaine kaks korda sõitma seda üsnagi pikka maad linna tagasi. Alkomeetrit ma küll väga usaldada ei tahtnud. Seda uskusin ma küll, et tunde hiljem pole mu kahest joodud õllest midagi järel, aga et üks viina joonud tibinas ka nulli puhus, see pani asja adekvaatsuses kahtlema. Siiski, lonksu õlle peale näitas kohe suuremat numbrit. Ju siis tibi jõi vähe ja ta oli üsna pikka kasvu kah, see vist ka loeb. Selle vähese joomise puhul on muidugi hindamatu väärtusega see, et hommik saabub ilma peavalu ja muude pohmelli nähtudeta. Ja kui ma näiteks lubaksin uuel aastal vähem juua, siis uue aasta hommikul pohmellita ärkamine on juba hea märk:) Aga ma pole tegelikult midagi veel lubanud, tea kas lubangi. Lubasin eile rohkem nagu nalja pärast, et jätan suitsetamise maha, aga seda ma olen juba ju ammu teinud. Tegelikult pole ma ju kunagi korralikult suitsetanudki, aga lõpetasin ka selle pubisuitsetamise ära. Vahel vesipiipu ikka teen ja mõned harvad mahvid kellegi sigarillost, aga see on ka kõik.

Õnne valamisega sai muidugi nalja, minu kulul. Või mis nalja.. kõik muudkui valasid ja koukisid oma plönnid välja ämbrist ja siis tuli minu kord. No ja ootan ja ootan mina, ei midagi – tina ei sula. Ootan veel. Teised muudkui käivad uudistamas, et mis värk on, et neil läks 5 minutit ja ma ei saa poole tunniga hakkama. Ootasin veel. Ikka midagi. Siis üks tarkpea arvas, et aitab mul hoida seda kulpi natuke ja avastas siis, et kulbipõhi on ära tahmanud ja tahm ei juhi soojust. Vot siis. Ja mina kartsin juba, et mulle pole sel aastal õnne ette nähtud, olin juba peaaegu loobumas. Peale tahma eemaldamist toimus sulamisprotsess kiirelt nagu teistelgi. Välja tuli sealt muidugi hulk imepisikesi plönne, mida peab ilmselt luubiga vaatama. Ma ei suutnud lihtsalt enam oodata, et terve tükk ära sulatada. Samas, järgmised korrad suutsin ma ka neid pisikesi tükke päris hulgi tekitada, aga sekka ikka paar suuremat kah. Ilma luubita suutsin ma kah tegelt igasugu huvitavaid kujundeid leida. Kuna seda puru aga nii palju kogunes, siis läheb ilmselt aega, enne kui ma neile kõigile nimed annan või mõne pildi ilmutan. Seni aga võin öelda, et itaalia kaart oli seal küll. Kuigi mõni võib seda lihtsalt saapaks pidada:)
Igatahes, isegi kui suurem õnn jääb minust kaugele, siis väikest õnnepuru saab mul hulgi olema:)

HUA ja musid ja kallid!

0

0