You will have some wonderful new experiences

Milleks pealkirjade mõtlemisega üldse vaeva näha, kui orkut neid lahkelt jagab. Kuigi, ma kahtlustan, et nad kipuvad korduma ja lisaks üks teema läheb kasutusse paljude inimeste vahel.

Eile sai minust tapeedispets. Ma ei ole aastaid tapeeti pannud ja ei mäletanud ka, kuidas see käib. Aga lõpuks oli minust ikka jube palju kasu ja mu tuba on nüüd väga ilus ja tühi. Lisaks suutsin inimesi üllatada. Leidus neid, kes ei uskunud, et ma üldse osa võtan sest remondiaktsioonist (kuigi ma ju värvisin seinu ka ükskord). Selle osavõtmisega on tegelikult pikka aega olnud selline lugu, et inimesed on juba ette pettunud minus ja arvanud, et ma kunagi midagi ei viitsi ja ei taha. Ja kuna nad seda ka välja ütlevad, siis minus on tekkinud trots ja loomulikult ma siis ei osale, sest miks ma peaksin neid alt vedama. Ja nii on sellest saanud suletud ring. No vähemalt korraks sain ringist välja. Aga ma tean ka seda, et kui keegi jälle sel teemal ilkuma kukub, siis on nad mind kaotanud jälle, kui asi puutub millegi kasuliku tegemisse. Lihtsalt ma olen selline hellake ja ei kannata selliseid sõnavõtte enda arvelt.

Tapeedipanemisest ja saunõhtust jäi veel natuke aega ka lapsehoidmisele. Kahjuks see aeg algas kell seitse hommikul. Aga samas, kui selline rõõmus nägu (täna hommikul oli ta küll natuke puhtam ja ilma punkarisoenguta:P) tuleb hommikul kell seitse üle voodiserva piiluma, siis on see tegelikult üks väga armas äratus. Sa lihtsalt ei suuda sellesse suhtuda nii, et pagan küll, mul on jube uni. Isegi, kui silmad tõrguvad avanemast, ikkagi ärkad pooleldi üles ja naeratad talle vastu ja tegeled temaga natuke aega. Ja vajadusel aitad lapse vanaemal isegi mähkmeid vahetada. Muidugi oleks abiks, kui suudaks ise iga paari tunni tagant natuke aega magada. Siis ei oleks kell seitse ärkamine kah vast probleemiks.

Et siis need imetabased uued kogemused: ma oskan tapeeti panna (päris hästi kusjuures – juba on järjekord ukse taga:P), ma oskan last hoida ja ma olen võimeline kell seitse pühapäevahommikul ärkama ja naeratama:) Aga mähkemete vahetamist ma veel ära ei õppinud ja ei plaani kah veel õppida. Ahjaa, ja lisaks õppisin hindama reklaame – laps oli nii süvenenud ja rahul, mitte miski ei kõigutanud neil hetkedel tema rahu:)

0

0