Ma olen viimasel ajal näinud jube palju jaapani õudukaid. Ja lisaks veel mõned easternid. Ja need seni nähtud filmid on täitsa head olnud. Enamus. Aga nii moe pärast saab ikka teinekord igiseda selle valiku ühekülgsuse kallal. Ja mulle meeldivad endiselt komöödiad ja tibikad rohkem.
Eile nähtud “One Missed Call” oli täitsa hea ja ikka kohati päris õudne. Lõppes muidugi väga veidralt, mulle jäigi asi tiba segaseks. Ja lõputiitrite ajal kõlama hakanud muusika oli täiesti mööda. Aga noh, ju siis filmitegijad hakkasid lõpus väsima ja ei viitsinud enam pingutada.
Kusjuures, nendel nähtud õudukatel on vist pea kõigil üks ühine omadus. Et keegi sureb (või tapetakse) ära ja siis ta oma suures tigeduses ei sure korralikult ära vaid hakkab kollitama ja inimesi tapma. Grudge, The Ring, ja see viimati nähtu, mille pealkirja ei mäleta, olid ka sama tüüpi. Eilne koll oli päris kole. Kui hiljem õuest hääli kuulsin, kõlas üks häältest väga karjatuse moodi. Aga see võis tegelikult hoopis vilistamine olla. Unes kolle õnneks ei näinud:)
Comments
“Where You Run To..” on saanud ühe vastuse
see tibikate ja komöödiate osa teeb südame soojaks:)