Jälle on kuu aega kirjutamisega paus sisse tulnud ja oi kui palju kordi ma olen tahtnud blogima tulla, aga ikka see sama hala – aega ei ole*. Ega see ka kasuks ei tule, et mul on lisaks kaks privaatset blogi, mis samamoodi vajavad täiendamist, eriti see, mis on lapsega seotud. Alguses ju oli mul ilus plaan kogu aeg kirja panna kõik lapsega toimuv, tema arengud, uued häälitsused ja oskused ja kõik muu, mis vähegi tulevikus talle huvi võiks pakkuda või mida ma ise tahaks mäletada. Ja tegelikkus on selline, et vahel harva ma jõuan pastaka ja paberi abil kirja panna mõõdud, mis arstil käigust kaasa antakse. Vähemalt piltide klõpsimisega olen ma hoolas olnud, mu google konto saab tänu suurele klõpsimisele varsti täis. Sellega seoses meenus, et ma polegi veel titepilte üldse ka näidnud. Lisan siis ühe pisikese varbapildi. Ma ei tea, mis nipiga neid nunnusid varbapilte tehakse, mina paremat ei suutnud 😀 Mingi aeg tagasi tegime ka savisse väiksed käe- ja jalajäljed, need ei õnnestunud ka kõige paremini.
Aga sellega seoses siis, et kuna ma oma titeblogi üldse ka ei jõua täiendada, siis ma täna kirjutan siia titendusest. Olge hoiatatud.
Titepiltidest veel niipalju, et ma vahel mõtlen küll, et teeks täiega tagasi praegu kõigile neile, kes iga päev 20 titepilti facebooki riputavad, aga ma ei raatsi kuidagi samamoodi jagada. Korra kuus ikka mainin mõne pildi lisades, et jälle tordisöömispäev, aga muidu, kuigi ma olen ise muidugi oma Tibukesest ja tema piltidest ülimalt vaimustuses, ei ole nagu tahtmist kogu selle kambaga jagada, kes virtuaalselt sõbraks on lisatud. Ja pole viitsinud ka eraldi gruppe selle jaoks teha, et oma mõtteid vaid valitutega jagada.
2 nädalat tagasi tähistasime Tibukese 6. kuu sünnipäeva. Seekord siis pidasime ka väiksemat sorti pidu – A. vanemad käisid külas. Minul pidi ka isa tulema, aga tookord ei jõudnud, seega tähistasime täna tagantjärele veelkord selle ühe olulise verstaposti saabumist.
Vahepeal on tohutu areng toimunud – käpuli ta veel ei käi, aga roomab edasi päris kiiresti. Peab juba hoolega silma peal hoidma, et kuskile juhtmestesse ei nihverda end. Tema lemmikuks on ikka need kohad, kust me teda järjepidevalt eemale tõstame.
Ta näitab ka juba iseloomu, tundub olevat sama kangekaelne nagu mina ja A. Ja ta on mingisuguse urisemise ära õppinud, kui talle miski ei meeldi. Kahtlustan, et ta minult õppis seda.
Kui kuu aea tagasi ma alles harjutasime tasapisi uusi toite, siis viimasel arsti külastusel selgus, et kaalu on vähe juurde tulnud ja öeldi, et ei mingit harjutamist enam vaid kohe korralikud portsud. Lõunasöögiks juurviljad ja pudrud ja õhtul puuvilljad. Nii et oleme nüüd segutoidule üle läinud. Aga mu elu ei ole kergemaks sellest läinud nagu lootsin – sest minu teeneid vajatakse selle võrra rohkem nüüd uneajast. Seega ma olen pidevalt väsinud, mul pole aega ei magamiseks, koristamiseks ega ka oma projektide jaoks. Olen juba paar koostööpakkumist pidanud ära ütlema, sest ma lihtsalt ei leia selleks aega.
Praegu jälle ka rohkem ei jõua kirjutada, peab ikka enne tööpäeva algust natuke magama ka.
_________________________________________
* Praegu kasutan ka julmalt ära oma uneaega, mis on viimaesel ajal niigi ülimalt piiratud. Tips arvab, et hea mõte on iga kahe tunni tagant üles ärgata ja süüa nõuda.
