Nagu viimasel ajal kombeks, on kõige suurem defitsiit endiselt aeg. No kohe üldse ei õnnestu tekitada sellist aega, mida raatsiks blogimisele kulutada ja nii ta siis sureb siin vaikselt välja.
Ja nüüd, kui ma selle aja leidsin, ei suuda ma enam meenutada, millest kõigest ma vahepeal kirjutada olen tahtnud.
Loomulikult peamine teema on hetkel Tibukene, sest temaga on seotud suurem osa päeva sisustamisest. Ja see on ka otseselt seotud sellega, miks kuidagi aega ei leia. Kusjuures praegu on veel isegi lihtne, lapse saab ikka aegajalt käest panna ja ta toimetab aegajalt täitsa rahulikult omaette. Aga kuna ta juba tasapisi edasi üritab liikuda – esialgu rohkem pöörleb ühe koha peal, aga siiski suudab juba tegelustekilt ka põrandale end vedada, on meil varsti vaja veel valvsamalt ta tegemistel silma peal hoida. Teisalt jälle ta saab kohe 6-kuuseks ja varsti võtame lisatoidud kasutusele ja siis saan ma ehk toitmise osas veidi puhkust endale lubada. Natuke oleme juba kõrvitsaga harjutanud teda ja talle meeldis – püüdis kohe lusikat ära krabada. Lisaks andsin talle ükspäev kurki lakkuda ja seda ta üritas ka enda kätte haarata. Aga ega ei saa jah kaua edasi lükata seda lisatoidu andmist, sest endal on juba piinlik süüa, kui üks suur silmapaar iga suutäit lugemas on.
Ahjaa, ajast. Täna õnnestus mul see vaba hetk tekitada, sest võtsin ühe vaba päeva. Kuna täna oleks mul tööpäev kestnud vaid 1 tunni ja mul oli vaja auto remonti/ülevaatusele viia, tundus hea mõte see päev ära kasutada. Remondis käin ma autoga Paides, seega muudmoodi üldse ei õnnestu see autoga majandamine, kui et on vaja ühte vaba päeva. Autot ma täna kätte ei saanud, seega pidin rongiga linna tagasi sõitma ja no miks mitte siis see 1.5 tundi sisustada blogimisega näiteks. Wifi on siin täitsa heal tasemel ja õnneks oli esimeses klassis ka piisavalt vabu kohti, sain isegi lauaga pingi. Eks enamus inimesi sõidab Jaaniks pigem pealinnast ära.
Tegelikult hakkasin ma mõtlema, et müüks oma auto üldse maha. Muidugi ma sealt nüüd mingit kasumit ei saa- tegemist üsna vana autoga, aga saaksin ehk remondikuludki tasa. Hetkel on ju olukord selliene, et auto suurema osa ajast seisab hoovis ja siis kord aastas kulutan paarsada või rohkem euri selle hooldamisele. Nii, et tegelikult on ta lihtsalt selline mõttetu raharöövel hetkel. Juba üks huviline on ka olemas:) Aga eks ma veel mõtlen seda asja. Nagu öeldud, kasumit ei tule, aga kuludest saaksin siis lahti.
Mis siis veel huvitavat on toimunud..
Eile tegime näieks ülipika jalutuskäigu – üks Kakumäel elav sõbrants kutsus külla ja me siis mõtlesime, et jalutame (kesklinnast) sinna, et mis see 12 km siis ära ei ole. Aga ühel hetkel, kui üle poole oli kõnnitud ja tund veel jäänud gps andmetel, siis otsustasime bussi kasuks ikkagi – õnneks buss oli just tulemas ka. Pärast selgus, et me oleks pidanud järgmist bussi ootama, sest see, mille meie valisime, ei läinud päris sinna, kuhu meil vaja. Aga ikkagi võitsime ajas päris palju. Lihtsalt pärast ma läksin lapsega bussist maha (A. sõitis linna tagasi) ja ma pidin veel natuke jalutama. Jama oli selles, et vahepeal ärkas laps üles ja no tema on meil selline uudishimulik ja peab nägema, mis vankrist väljaspool toimub. Ehk siis ta kukkus vahepeal niiviisi üürgama, et ma olin sunnitud ühes käes last hoidma ja teisega siis vankrit lükkama. Ja nii oli ta väga rahul olukorraga. Aga no ta on üle 7 kilo juba.. Iga kord, kui ma taga jalutan ja kui ta magamisest keeldub ja selle asemel jorisema hakkab, mõtlen ma, et oleksin pidanud kõhukoti kaasa võtma (me ei ole seda veel küll katsetanud). See on tegelikult üsna suur, ma mõtlen, et peaks hoopis ühe kandelina muretsema, selle mahutab ilusti vankrisse ära.
Tööst kah…
Käin nüüd poole kohaga tööl ja nii on see täitsa talutav. Kuigi natuke stressi tekitab küll töö, või õigemini mõned inimesed tööl, aga noh ma olen nüüd otsustanud, et enam ma enda kallal põhjendamatult vinguda ei lase ja ütlen vajadusel vastu. Kui ei meeldi ja lahti lasta tahetakse, mis seal ikka. Mul siin nagunii teisigi projekte, mis mu tähelepanu vajavad ja milleks ma üldse aega ei leia.
Aga kohe saabub minu peatus ja sellega siis nüüd lõpetan. Parem on kohe publish vajutada, sest kogemus on näidanud, et kui ma seda kohe ei tee, siis see jääbki sahtlisse:) Vigade parandust ei viitsi/ ei ole aega teha.
_________________________
Foto pärit Google’ist
