Vahekokkuvõte

Vahepeal on meie Tibukene saanud 3-kuuseks (esimest minisünnipäeva tähistasime me vaid kolmekesi, aga teise ja kolmanda ajaks organiseerisime juba mõned soovijad ka last vaatama) ja meie A.-ga oleme veidi rohkem selle uue, lapsevanema, rolliga harjunud. Harjumine muidugi ei tähenda, et elu lihtsam on, kui ehk veidi selle tõttu, et enam ei aja iga hüsteeriline nutt meid paanikasse ja enam ei torma ma ka öösel iga väikse nihelemise peale last kontrollima. Ärkan muidugi endiselt, kui titt häält teeb või sahmima hakkab, aga ma olen selline iga krõpsu peale ärkaja olnud eluaeg. Selles osas on muidugi keeruline, sest ma ei mäletagi enam, millal ma viimati üle nelja tunni järjest magasin. Kuna last on vaja öösel toita, siis tuleb igal ööl tund või kaks veel lisaks nendele korraks ärkamistele üleval olla. Õnneks vähemalt jääb ta peale öist söömingut alati uuesti kohe magama.
Aga minul ongi nüüd probleem, et kuidas ma sellise unegraafikuga tööle saan minna. Varem kasutasin ma välja magamiseks hommikuid (sel ajal oli siis A. vahetus), aga tööle minnes seda võimalust enam pole.
Tegelikult pidin ma juba esmaspäeval tööle minema, aga jäin hoopis haigeks. Ütleme nii, et haige olla ei ole just mõnus, aga hetkel aitas see mul tööle minekut veidi edasi lükata. Külgetõmbeseadus jälle mõjus – ma nimelt juba vähemalt kuu aega korrutan endale ja kuulata soovijaile, et ma ei taha üldse tööle minna. Aga nüüd on kahjuks ka laps nohune ja praegu ma ikkagi eelistaks tööl käimist haigele lapsele – nii kurb on vaadata teda selle nohu käes piinlemas ja nii raske on teda aidata, kui ta nina puhastamise peale röökima hakkab.

Ma olen küll aegajalt pühapäeviti saatnud lapse koos isaga vanavanemate juurde terveks päevaks, aga see on vaid üks päev nädalas, hoopis teine asi on 5 päeva nädalas 8 tundi järjest eemal olla. Mitte, et ma seda juba proovinud oleksin, aga kujutan ette juba, et see saab raske olema. Isegi kui organiseerida laps toitmise ajaks kontorisse, on seda koosolemise aega ikkagi vähe, ma ei ole veel valmis nii palju eemal olema. Aga eks ma proovin järele, kui terveks saan. Kardan küll, et see korraldus mulle ei sobi ja pean töölt ära tulema, kui just ei olda siiski valmis pakkuma poolt kohta.
Aga küll asjad paika loksuvad lõpuks:)

Muudest teemadest ka niipalju, et sain nädal tagasi lõpuks üle pika aja ka korraks, kaheks päevaks, maale – jeerum, kus oli ikka kola vaja lapsele kaasa pakkida. Riided, mähkmed, mänguasjad, vanker… üksi käies oli lihtsam:)

Kassid nagunii juba arvasid, et ma olen nad ära unustanud. Aga ma siis üritasin nende jaoks ka natuke aega leida ja neid hoolega paitada.
Käisin sel laupäeval uuesti korra maal – seekord üheks päevaks ja ilma lapse ja meheta. Auto vajas rehvivahetust ja rehvid on mul maal hoiul. Sel talvel oleks vist võinud ka suvepapud autole alla jätta, sest ma vist enne eelmist nädalat kasutasingi autot viimati novembris, kui talvekaid vahetamas käisin. Aga no seda ju ette ei osanud näha.

Selline kiire ülevaade.