Mul on juba tükk aega olnud plaan kirjutada, aga ei ole olnud üldse aega, sest nüüd on meil kodus üks pisike inimene ja kogu elu käib nüüd tema dikteerimisel. Võiks ju arvata, et nii pisike ainult sööb ja magab põhilise ajast, aga meile on sattunud selline isend, kes küll sööb heameelega, aga magamisest väga ei hooli – vähemalt päevasel ajal. Nii et suur osa päevast kulub titega tegelemisele. Ja millest siis ikka blogida, kui mitte titeteemadel – vähemalt on mu väheseid allesjäänud lugejaid hoiatatud, et järgnev on peamiselt titendusega seotud, sest selline mu elu nüüd on 🙂

Järgmisel nädalal saab juba kaks kuud selle uue eluga harjumisest ja ütleks, et päris raske on. Kusjuures me oleme hetkel A.-ga mõlemad kodus ja ma ikka aegajalt mõtlen, et kuidas ometi üksikvanevad hakkama saavad või isegi need, kellel mehed tööl käivad. Mina vist oleks juba teel hullarisse, kui ma peaks kõigega üksi, või ütleme siis tööpäeva raames üksi, hakkama saama. Eks mul oligi kogu raseduse aja väike hirm alati, et mis selle imikuga peale hakata, kui ta ükskord kohal on ja kas siis oma elu jaoks ka üldse aega on. Ja nüüd ongi nii, et kui peale magamata ööd jaksad päeval ärkvel olla, siis see aeg kulub kas tite söötmisele, tite krooksutamisele, titega tõtt vahtimisele ja jutustamisele, titega jalutamisele, tite mähkmete vahetamisele, tite magama kussutamisele, koristamisele, pesu pesemisele, söögi tegemisele, poes käimisele või nimekirjade koostamisele, et mis veel teha on vaja:D
Tegelikult läks elu veidi kergemaks, kui otsustasime, et teeme n.ö. graafiku, et mingist kellast-kellani olen mina valves ja siis ülejäänud aja A. Hetkel justkui toimib.

Osalt on nüüd kergem ka selle tõttu, laps on nüüd hakanud ka mänguasjade vastu huvi tundma ja ei pea iga minut minu või A. süles passima. Varem vaatas ta kogu aeg meid suure huviga, nüüd oleme meie vist juba igavaks muutunud, nüüd vaatab mänguasju ja jutustab nendega. Millegipärast meiega ta sedaviisi ei jutusta – meilt ainult nõuab süüa või mähkmevahetust või annab häälekalt teada, kui miskit on halvasti. Aga mänguasjadele ta laliseb nunnult ja naeratab neile. Kuigi eks ta ikka meile naeratab ka ja nüüd viimasel ajal on ta hakanud ka palju naeratama – täna oli ta naeratustega kohe eriliselt lahke.

Ja kas ma juba olen maininud, et mul on maailmailusaim laps 😀 Ma vist muutun ka täielikuks kanaemaks, mu google-i konto saab varsti täis kõigist nendest fotodest, mida ma igapäevaselt teen. Tegelikult vist ei muutu kah – ma olen juba mitu korda lapse andnud vanavanematele hoida – ja nautinud vaba päeva. Ehk, et mitte kanaema vaid rongaema hoopis 😛 Nendel vanavanemate hoidmistel on muidugi A. ka ise vanemate juures olnud – aga kuna ta vanemad jubedalt tahavad meie tibukest hoida (jah, seda sõna “tibuke” ma ka arvasin, et ma ei kasuta, aga tegelikult ma pole veel lapse nimega väga harjunud ja ega ma ei plaani seda siin kasutada ka – seega, peab leppima tibukesega, aga vot printsessiks mina keeldun oma last kutsumast), siis A. on ka ikkagi natuke puhata saanud. Mina sain isegi korra maal käia – mu kassid vist juba arvavad, et olen neid ära unustanud. Aga ei ole, tunnen neist ikka väga puudust, lihtsalt ei ole enam nii lihtne neid vaatama sõita. Mu auto seisab juba mitu kuud hoovis täiesti kasutult. Viimati vist sõitsin siis, kui talverehvide vahetamise aeg oli – nüüd on taas rehve vaja vahetada, ehk siis lähima kuu jooksul pean ikka korra maale sõitma veel.

Hiljuti tundis otsene ülemus huvi, et mis plaanid mul on. Mu dekreet lõppeb aprilliks ära ja ma lubasin tööle ju kohe tagasi minna. Alguses oli meil juttu, et lähen poole kohaga, aga nad mõtlesid selles osas ringi, nii et peab ikkagi täiskohaga uuesti proovima, sest tööturidadesse ma uuesti ei tahaks sattuda. Võtsin ka oma väljateenitud puhkuse välja, ehk siis tegelikult saan veel 1,5 kuud kodus olla. Eks ma vähemalt üritan. Lapsest eemalolek ei tundugi otseselt nii hirmutav (kuigi kuna ta kasvab nii kiiresti, siis natuke ikka muretsen, et ma liiga vähe saan tema titeajast osa), aga mu tööjuures ei ole ühtegi sellist privaatset kohta, kus ma saaksin last toita või vajadusel piima välja pumbata. Nii väikse lapse kõrvalt on küll ette nähtud iga kolme tunni tagant 30 minutit lisapausi, aga selle ajaga ma kodus käia ei jõua. Nii et see saab peamine murekoht olema. Või siis peavad kolleegid leppima sellega, et ma aegajalt kontoris piimandusega tegelen 😀

Vot selline väike kokkuvõte, miks mul enam üldse aega pole:)

0

0