Nagu ma kartsingi, osutus tööl käimine väga keeruliseks.
Ma olen nüüd kaks nädalat tööl käinud ja ma pole üldse puhata saanud – keskmiselt olen igal ööl saanud magada 6 tundi või vähem. Tööle olen iga päev pool tundi hiljaks jäänud, lõunapausid on veninud pikemaks, kui peaks ja tööpäeva lõpus on silmade lahtihoidmisega tegu. Ja siis peale tööd tegelen lapsega, kes on viimasel ajal otsustanud, et ei lähe enam kell 10 magama vaid kell 11. Seega minu isiklik vaba aeg algab õhtul kell 11 ja selleks hetkeks ma suudan vaid sellest mõelda, et saaks ainult magama. Ja ma otsustasin, et nii ma ikkagi ei jaksa, ei ole ma nii võimekas nagu ma lootsin:)
Seega, kui ma nädal aega olin tööl ära käinud, otsustasin, et küsin ikkagi poole kohaga tööd või annan lahkumisavalduse. Lisaks otsustasin ka palka juurde küsida, sest töömaht selles firmas on väga suur ja praegusel hetkel on ikkagi üks inimene meie osakonnast puudu – 2 inimest teevad 3 inimese tööd. Ja kogu aeg oled nagu orav rattas, pole aega hingegi tõmmata.
Ausalt öeldes olin ma väga üllatunud, kui ma oma palgasoovile, kui ka poole koha soovile positiivse vastuse sain. Ma olin juba täiesti valmis lahkumisavalduse kirjutamiseks. Igatahes üritan ma siis tööl edasi käia, aga vähemalt peaks mul nüüd natuke aega ka puhkamiseks jääma. Eks näis, kas sellest asja saab, aga ära tulla jõuab ju alati, kui ikkagi ei sobi.
Titeteemast kah natuke:)
Titt sai sel nädalal 4-kuuseks ja sel puhul sõime muidugi torti jälle. Seekord me külalisi ei kutsunud, sest noh, mina olin veidi väsinud ja A.-l oli oma kooliasjadega tegemist. Pidime siis kahekesi selle suure tordi ära sööma.
Nagu enne mainisin, siis lapsel on uneaeg natuke paigast nihkunud ja üldiselt alles kell 11 saame ta magama. Tal on tekkinud komme enne magama minekut jutustama hakata. Mitte, et ta rääkida oskaks, aga no omas keeles laliseb. Väga nunnu küll, aga no ma tahaks, et ta oma jutud varem ära räägiks ja varem magama jääks:)
Lisaks hakkas ta paar nädalat tagasi end kõhuli pöörama ja nüüd kasutab iga võimalust, et end kõhuli pöörata ja kui mõne aja pärast väsib, siis tõstab kisa, et me ta teistpidi uuesti aitaks.
Kui see suur väsimus ja oma aja puudumine välja arvata, on see kõik ikka väga tore. Vahel muidugi tahaks ikka veini ka, ja muidugi tahaks rohkem seriaale vaadata. Praegu on hästi, kui korra nädalas mõne vaadata jõuan.
Sel aastal oli siis ka emadepäev minu jaoks erilisem, kui varasemalt. A. tõi mulle hästi pikad roosid – need olid ca 1 meetri pikkused.
See on muidugi naljakas, et juba 4 kuud olen emarolli saanud harjutada, aga ikkagi on see mu jaoks veidi võõras mõte, et ma nüüd olengi ema – kuigi tõestus sellest on iga päev vastu vaatamas:)
Aga võib-olla ongi nii hea, et vähemalt ei ole ma iseennast kaotanud. Veel:)
