Täitsa huvitav ilm. Maanteel ujudes oli küll hirm, et autol on kumm katki või midagi, et miks ta nii kehvalt teel püsib. Tõsiselt raske oli autot teel hoida. Päris paljud sõitsid täna 90 alas seitsmekümnega. Kusjuures teiste tuules oli hea sõita. Kui jälle mõnest 70-mehest mööda sain, siis oli kohe tunda, et juhtimine läks raskemaks. Mingil hetkel sain ikka aru, et asi on tuules hoopis ja kummid on sama terved, kui nad hommikulgi olid.
Tuul on praeguseks hetkeks suutnud meie katuse küljest juba tüki välja rebida ja see tükk kukkus jubeda kolaka saatel maja ette täpselt sellele kohale, kus ma tavaliselt autot pargin. Kuna mu emal on ka väiksed selgeltnägija võimed (enamus ajast küll kujutab ta endale asju ette lihtsalt), siis soovitas ta mul täna auto majast eemale parkida ja nii ka tegin. Muidu oleks mul praeguseks hetkeks mõlgitud auto maja ees. Nüüd jääb üle vaid loota, et see tuul neid järgmisi tükke kaugemale ei lennuta.
***
Eile võtsin ma lõpuks poolt- ja vastuargumente võrreldes vastu uue otsuse. Otsuse, mida ma ammu tahtsin teha, aga põdesin ja ei teadnud, kuidas seda täpselt serveerima peaks. Igatahes nüüd on see otsus tehtud. Ja kaks tundi tagasi sain ka kinnitava emaili, mis teatas, et jah, ma olen endiselt teretulnud. Nüüd on vaja kuidagi viisakas vormis see äraütlev kiri veel koostada. Kerge ei saa see olema, eriti see teadmine, et ma vean kedagi alt. Samas pole ju mõtet lootust ka anda, kui ise oled ette veendunud selle projekti läbikukkumises. Aga mu süda on hetkel rahul ja tunne on õige, vaatamata sellele, et pean mõnele inimesele halbu uudiseid edastama.

0

0