Üks suuremat sorti haltuura sai eile lõpuks valmis ja kohe sai läbi viidud ka üks pisike koolitus, et tellija oskaks edaspidi ise ise muudatusi teha. Koolituse kohaks sai valitud Texas nagu ühel varasemalgi korral. Wifiga pole seal probleeme olnud, küll aga istusime me lauas, mille juures ei olnud pistikupesasid, nii saime me vaid paar tundi tarka juttu puhutud kuni mõlemad läpakad pildi tasku panid. No selleks hetkeks olid kõik teemad mingil määral üle vaadatud ja oli selge, et nagunii tuleb üks kordusüritus teha, sest ega esimesel korral see kõik meele ju jää. Pealegi tegid selle aja peale joodud õlled oma töö ja seletamine muutus järjest keerulisemaks.
Texas oli eile õhtul täiesti ülerahvastatud. Ma pole viimasel ajal eriti väljas käinud, aga väidetavalt ei pidavat seal igal neljapäeval küll nii täis olema. Mingil hetkel kogunes meie lauale suurem kuhi pähklikoori. Olin küll lauakaaslastele öelnud, et need visatakse maha, aga ei usutud mind. üks neist teadis rääkida, et peale terviskaitse külastust enam ei tohi maha visata. Mõni aeg hiljem aga sai asi selgeks, kui baaridaam tuli uurima, et miks me koori maha ei viska, et võiks ikka laua puhtana hoida. Oi kuidas mulle meeldib, kui mul on õigus:)
Kella 11 ajal tekkis plaan edasi liikuda. Mina mõtlesin küll, et koju oleks nüüd aeg minna, aga, kergesti mõjutatav nagu ma olen, lasin end ära rääkida, et nüüd on aeg Valli baari minna. No mis seal siis ikka. Seal polnud ma ju ka ammu käinud. Peaks mainima, et kõik on sama. Kontingent on sama, joogid on samad, baarmani tähelepanu püüda üsna keeruline, elus muusika sama ja istekohad on mul vist ka seal alati samad olnud:) Sisse astudes ja pilgul üle inimeste ja vabade kohtade käia lastes (kohti muidugi polnud) tundus, et paar tuttavat nägu on ühes baarinurgas. Pidin siiski veel mõne korra vaatama ja pilku teritama, et nad ka ära tunda. Olidki sealsamas, meie kohtadel ühed vanad sõbrad, keda ammu näinud ei ole. Üks neist oli Valli baaris suisa esmakordselt, seega tehti kohe ka millimallika ring. Tibinale see eriti ei meeldinud. Mäletan, et tema õega, kelle mina aasta tagasi Valli baari vedasin, oli sama lugu. Ja ise ma ka teist korda seda proovida ei taha. See on nagu tempel mällu igaveseks:) Aga tüüp võttis veel teise ringi kah.
Meie kõrval lällas terve õhtu üks baaba vene keeles, sekka eesti keelseid sõnu. Aru me tast ei saanud eriti, aga ta üritas meiega pidevalt kokku lüüa ja suhelda. Vahepeal käis vist mingi tuntud taskuvaras seal hiilimas. Olla mingi blond tsikk. Ma ise ei tea ühtegi tuntud taskuvarast, või ka tundmatuid, aga tänuväärne on, et baarist neid vähemalt ära aetakse. Isegi pollarid olid vist kohale kutsutud. Elevust jagus.
Mingil hetkel astus baari veel üks mu vana tuttav, aga selle üle ma üldse ei imestanud, sest teda näen ma seal ju iga kord, kui ma sinna satun vahel harva.
No ja aeg läks lennates ja tuttava tibina iirimaa muljeid kuulates. Tsikk on vahepeal ka nii jubedalt vanduma hakanud, et ühtki lauset vist ei olnud ilma mõne kuradita. Ja muidug üsna palju joonud oli ta ka nii, et mulle jäigi kuulaja roll põhliselt, sest talle vahele oli üsna võimatu rääkida midagi.
Naljakas, kuidas eile tulid teemaks jälle õla peal istuvad tüübid, kes soovitusi kõrva sosistavad.
Kella kahest õnnestus lõpuks õnnelikult koos läpakaga koju jõuda. Ma ikka heitsin vahepeal pilke seljataha, et ega pätte näha pole. Mu üks korterinaaber on nimelt meie enda hoovis kaks korda mingite venkude käest peksa saanud ja telefonist ilma jäänud. Ilmselt hea nurgatagune koht varitsemiseks. Ja peale neid intsidente üritan seal ka alati silmad-kõrvad lahti hoida, kui satun hilistel tundidel koju saabuma.
Ärkamine täna hommikul ei olnud kerge.
