Kui reedel linnast lahkusin, olin meeldivalt üllatunud, kui päike muudkui kõrvetas ja taevas polnud pilvepoegagi. Aga no meie ilmal on jaanipäeva ees kohustused ometigi, ilma vihmata ei ole mingit jaanipäeva. Seega, mida lähemale Rakverele, seda mustemaks hakkas taevas muutma. Juba üsna sihtpunkti lähedal sain siis ühe paduvihma kaela. Aga see oli vaid hetkeks õnneks. Ja kohapeal rohkem tibutas, kui sadas. Ja seegi vähene jäi varsti järele. Saigi kenasti varju all söökidega ühele poole ja võis juba õues jätkata chillimist, mis sisaldas ka jalkat ja ülelõkkehüppeid. Minu jaoks oli see lõke liig suur tol hetkel, aga leidus julgeid pikakoivalisi, kelle jaoks ei olnud:) 
Üks julgemaid kandis ka konnamaski (kuna tegemist oli metsarahva jaanipäevaga, siis suurem osa rahvast oli maskeerunud, ma olin alguses laenatud maskiga tiiger ja hiljem teise laenatud maskiga põrsas – sobis hästi mu roosa t-särgiga. Loomaks vist keegi ei joonudki ennast..), loogiline, et ta kõrgele ja kaugele suudab hüpata. Mina hüppasin siis, kui tuli juba madalam oli, kuigi mind üritati ümber veenda millegipärast.
Mängisin ka dj-d ja tantsisin hästi palju. Ja natuke tegin pilte kah. Ja sääskedel lasin end süüa.
Lisaks veendusin, et minu joomisteooria töötas ka praktikas. Teooria sisaldas alguses neli tavalise kangusega õlut, hiljem päris palju Delighte. Hommikul oli vaid minipohmakas. Keefir ja roheline tee suutsid ka selle suht kiirelt olematuks teha. Muidugi, kui poleks nii palju ringi hüpelnud seal tantsupõrandal, oleks võinud hullem ka olla.
Kuna tegemist oli metsa sees asuva elamisega, siis sai mu auto muidugi hullult retsida. Kõigepealt käis vastu põhja jube kolakas ja siis kriipisin okstega veel ühte külge kah. Aga ehk annab ta mulle andeks, sest ma ju pesen teda iga nädal ja täna võtsin kapoti alt eelmisest omanikust jäänud hunniku mulla-okste segu tolmuimejaga ära. Tegelt, seal oleks peaaegu juba labidaga saanud kaevata, seda sodi oli tõesti palju. Saaks veel surnud putukad ka kuidagi kätte tagumise klaasi juurest, ma ei tea mis imenipiga nad sinna surema on pääsenud. Ma ise küll väga ligi ei saa sinna.
Eile sai suurem osa päevast lihtsalt mölutatud. Jube uni oli, aga magama ei tahtnud minna. Uisutama ka ei jaksanud. Seega sai täna kohe mitu uisutiiru tehtud. Ja huvitav, kas ma nüüd rikkusin oma uisud ära selle pesemise ja õlitamisega, aga midagi pidi ju tegema, et rattad kiiremini veereks ja et uisk ei kriuksuks. Näis. Ma ei viitsi küll veel uiske ka remontima hakata. Liiga palju remontimist on minu elus viimasel ajal olnud. Tahaks hoopis puhata ja mängida. Nädala pärast peaks saama:)
