Kuidagi juhtus nii, et uurisin eile öösel variante, kuidas puhkuse ajal siit minema pääseda, nii, et saaks veel viimasel hetkel soodsaid lennuki pileteid. Ja tänase seisuga ongi mul piletid bronnitud. Endal polnud bronnimise hetkel rahagi, aga noh, esivanemad ikka aitavad, kui vaja.
Väikevend muidugi suutis mu välja vihastada, kui arvas, et teab paremini, mida ma oma rahaga võiks teha. Seda on ennegi juhtunud, et teised inimesed arvavad, et teavad, mis ma teenin ja mis ma endale kõik lubada saan. Ja mina saan sellise asja peale väga kurjaks. Tõsiselt, tegelegu enda asjadega, mina ei käi teiste raha lugemas ja paigutamas ja ma ei kannata, kui teised seda teevad.
Igatahes võib mind ilmselt varsti Milanos kohata. Korraks astun ka Amsterdami pinnale, aga vaid selleks, et lennukit vahetada. Ja lõpuks ometi saab teoks minu suur unistus – lennukiga sõita:) Allahüppamine oli ka pikka aega suureks sooviks, aga vist on mingid ellujäämisinstinktid vahepeal nats arenenud, see soov on pigem selline, et jubedalt tahaks, aga nagunii ei julgeks. Kas ma lennukissegi istuda julgen.. Ilmselt peab enne selgeks tegema, kus varuväljapääsud ja langevarjud asuvad.
Ja siis peaks vist itaalia keelt hakkama praktiseerima, nad ei pidavat seal inglishit väga mõikama:)
