Täna on üks igati kordaläinud päev. Töö osa muidugi välja arvata – ma pole veel õppinud ilma õhuta ruumis mõtlema ja asjalik olema. Kõige kiirem liigutus, mida ma seal teha suudan, on veepudeli tõstmine. Mujal maailmas inimesed siestatavad ja keegi ei eeldagi, et inimesed sellise kuumusega töötaksid. Minu meelest jube hea idee. Jälle üks põhjus, miks mulle meeldib mujal rohkem.
Aga siis see lõuna oli igati tore ja lisaks käisin õhtul, peale kaineks saamist, veel väiksel tripil. Kiisale ja tagasi. Teeolud olid muidugi ülimalt sitad, aga kõrval sattus istuma teadja inimene, kes alati hoiatas, kui mõni suurem auk või muhk tulemas. Märgid olid remonditaval teel ka muidugi hästi paigutatud, mõnes kohas 30 märk ja ei mingit muutust teeoludes ja samas, suure hüpeka juures ei mingit märki, mis hoiataks. Geeniused, ma ütlen. Aga sõit sujus kenasti, auto.. ee.. liikus ilusti ja noh, ainult minimaalselt oli tunne, et miski pole päris õige, aga eks see minu aeglane sõidustiil on autole veidi harjumatu, hakkab väiksel kiirusel undama. Tema viis vist kiirust juurde nuruda.
Linnasõit õhtul pole ka miskit keerulist, hakkan juba harjuma. Tegelt, mis viga sõita, kui auto kenasti käitub. Aga sellegipoolest ma ikkagi loodan selle saku mänguga uue(d) auto(d) saada, kuigi ma oma auto kuuldes sellest ei räägi.
