Eile käisin taas Töötukassas nägu näitamas ja allkirja andmas. Ja seekord lahkusin ma sealt väga vihasena. Siiamaani pole päris maha lahtunud ja seetõttu ma nüüd elangi end natuke (s.t. pikalt 😀 ) välja oma blogis.
Tegelikult ma tahtsin saata kaebust neile, aga ma olen tundide viisi seda Töötukassa veebilehte uurinud ja sellist kohta, kus saaks anda tagasisidet nende teenusele, ei ole olemas. On küll mingisugused üldkontaktid, aga sellesse mul eriti usku pole, et neid mu kaebused huvitada võiksid.
Taustaks niipalju, et ma olen nüüd 1 aasta ja 4 kuud olnud töötu ja see loetakse juba pikaajaliseks töötuks. Terve selle aja peale olen ma kohtunud vähemalt viie erineva konsultandiga ja alles mõned kuud tagasi määrati mulle taas uus konsultant, kes, nagu ma nüüd teada sain, on juhtumikorraldaja. Need pidavat siis tegelema nende pikaajaliste tüütustega. Kusjuures mulle ühtegi põhjust ei mainitud, kui mulle uus inimene määrati.
Seni olid need kohtumised üsna normaalsed, kirjeldasin oma tegevusi ja andsin teada, kuidas konkursid on läinud, selline tavaline värk. Mu eelmine konsultant oli väga tore tegelikult, ta alati tundis huvi, et kuidas mul ikka läinud on ja suutis jätta mulje, et ta väga muretseb selle tõttu, et ega ma oma optimismi veel kaotama hakka ja masendusse ei lange. Igatahes temaga oli alati see vestlus pigem meeldiv. Eks ta üritas ka nõu anda ja suunata. Aga reaalset abi ma tegelikult ei saanud. Kui ehk vaid niipalju, et ettevõtluse töötuppa mind suunati, kui mainisin, et ma ehk liigun edasi ettevõtluse poole. Ja peaaegu oleksin saanud karjäärinõustamisele – see kahjuks jäi ära, sest samale päevale ja kellaajale sattus üks töövestlus ja kahte kohta ma poleks jõudnud. Teist korda seda võimalust enam ei pakutud.
Lisaks oli üks ajutine konsultant mulle koolituse võimaluse määranud, aga see minu konsultant arvas, et mul ikka pole seda vaja ja võttis selle pakkumise tagasi. Kuigi tegelikult oli ikkagi tegemist sellise koolitusega, mis laiendaks tööpakkumiste valikut, eriti arvestades, et tänapäeval otsitakse selliseid kõigeoskajaid, hunt Kriimsilmu.
Igatahes pole rohkem mingeid koolitusvõimalusi pakutud.
Nüüd aga siis, paar kuud tagasi, kohtusin oma järjekordse konsultandiga, ehk juhtumikorraldajaga. Temaga olin korra varem ka kokku puutunud ja tookord ta mulle ka väga ei meeldinud. Muidu ei olnudki midagi hullu, aga ta hakkas hullult pinda käima sellega, et ma ikkagi ülikooli tagasi läheksin ja selle ära lõpetaksin ja ta ignoreeris kõiki minu katseid selgitada, et see eriala oli minu jaoks lihtsalt veidi vale ja ma ei taha hakata jälle kõrgemat matet ja kõrgemat füüsikat õppima, nüüdseks on mul täitsa teine suund.
Mul on küll ülimalt hea meel, et ma päris mitu aastat TTÜ-s vastu pidasin, sealt sain ma tegelikult vägagi vajalikke ja olulisi teadmisi, mis siis, et diplomit ei saanud. Lisaks oli just TTÜ see, kus ma sain oma esimesed teadmised veebi tegemisest ja ühtlasi ka sai tol ajal ja tänu sealsetele tutvustele see praegune valik tehtud. Nii, et selles mõttes ei olnud see kool vale valik, aga mitte ka õige, et sinna tagasi minna.
Et siis sattusin sama inimese juurde. Ja ta suutis paar kuud täiesti meeldiv inimene olla. Mulle tundus eilse põhjal, et ta oli meeldiv tänu sellele, et ma rääkisin õhinal oma ettevõtluse plaanidest ja lisaks olin ka ühel konkursil parajasti kolme viimase hulka saanud ja optimism oli laes – ilmselt ta lootis, et mind rohkem ei pea nägema. Õigemini, nii ta mulle ütleski, et ilmselt varsti me enam ei kohtu. No eks ma ise ka lootsin seda, aga paraku see ettevõtluse teema on üks üsna ebakindel värk ja ma ei ole veel suutnud seda ideed ellu viia ja muidugi ma otsin ka tööd endiselt edasi.
Nii, et siis eile ma läksin sinna Töötukassasse mitte just tavapärases positiivses meeleolus, s.t. minu motivatsioon on veidi langenud ja lisaks see ettevõtluse teema on hetkel pausil. Lisaks ei saanud ma ka tööle ja olin ka saanud ühele hiljuti saadetud CV-le eitava vastuse. Mainisin ka, et seekord on vähe rääkida, et saatsin paar CV-d, sain ühe eitava vastuse juba ja et ettevõtluse teemaga olen hetkel ebakindel. Noja siis hakkas tulema.
See tädi kohtles mind nagu mingit pahandust teinud koolilast, ta peaks olema klienditeenindaja, aga eilne käitumine oli kõike muud, kui professionaalne.
Põmst ta soovitas mul minna Selverisse kassapidajaks. Ja kui ma ütlesin, et see ei sobi, siis hakkas kurjustama. Arvas, et äkki ma ei tahagi tööle minna. Talle ei meeldinud ka see, et ma mainisin, et ma käin ju seal ainult haigekassa pärast – see ei olevat nende teenus. Samas ma olen makse maksnud ja mul on õigus sellele. Ma jätsin tegelikult selle ütlemata, et ma ju pole reaalset abi saanud sealt, koolitusi ei anta jne. Et käingi nägu näitamas lihtsalt. Ja siis ta soovitas mul võtta vabatahtlik haiguskindlustus, tasuline. Vot see on küll “väärt” soovitus inimesele, kellel puudub sissetulek.
Kogu sellest kohtumisest jäi mulje, et ma olen mingi tüütus, et kaua ma kavatsen veel nende aega seal raisata. Korraks tuligi mõte, et ütleks sealsamas, et olgu, võtku mind arvelt maha. Aga mul siiski ravikindlustust on vaja ja niisama lihtsalt ma nüüd ka end nurka suruda ei lase.
Lihtsalt uskumatu, et see üks kord, kui ma vajaksin just natuke positiivset suhtlemist ja n.ö. õlale patsutamist, saan hoopis mõnitamise ja kurjustamise osaliseks. Kas nad seal oma konsultante üldse koolitavad inimestega suhtlema? Või siis ongi nende taktika viia inimesed endast välja, et nad lihtsalt end selle pärast arvelt maha võtaksid, et mitte kohtuda ebameeldiva konsultandiga. Ja tädi saab plusspunktid kirja, sest sai ühest tüütusest ju lahti.
Ma küll ei leidnud võimalust, kuidas ma saaksin tagasisidet anda selle kohtumise kohta ja ega ma tegelikult ei usu, et sellest miskit muutuks. Ma olen ennegi lugenud selle kohta, kuidas töötukassas inimesi mõnitatakse. Nüüd ma lihtsalt olen ise seda tunda saanud. Sest minu jaoks oli see ikkagi täielik mõnitamine. Nende suhtumine ongi selline, et kui sa töötu oled, siis peaksid võtma täiesti suvalise töö ka vastu, peaasi, et sa neid ei tüüta. Ja see ei tähenda, et Selveri müüja mingi alamliik oleks, vaid ma tean, et mina sellist tööd teha ei suudaks lihtsalt. Kõik tööd ei sobi lihtsalt kõigile. Lisaks ei suudaks ma müüja palgaga oma makse nagunii ära maksta.
Mulle anti järgmiseks korraks siis ülesanne mõelda välja, mida ma veel teha sooviksin, et saaks mind ümberõppele suunata. Ausalt öeldes olen ma isegi juurelnud selle üle, mida veel võiks teha, aga vastust ei ole küll välja mõelnud.
Ja imelikul kombel on mul järgmine kohtumine juba poole kuu pärast, tavaliselt on ikka kuus korra need kokkusaamised. Ei tea, kas nüüd hakkabki 2 korda kuus olema. Arvatavasti, kui selline suhtumine korduma hakkab, siis ma juba küsin sealt infolauast, kelle poole kaebusega pöörduda. Neil on Facebooki leht ka, aga ma päris nii avalikult kah ei tahaks kohe.
