Kui muust kirjutada pole, siis töölt saab ikka ainest.
Sissejuhatuseks siis niipalju, et meil on kontoris juba pikemat aega probleem ruumide jaotamisega. Inimesi tuleb aina juurde ja ruumi jääb aina vähemaks. Ja siis toimub pidev ümber paigutamine. No ja mina olen nüüd üks nendest, kellel pole päris oma kohta. S.t. koht ja laud mul on, aga ma olen oma disainitiimist eemal hoopis teises osakonnas, sest disaini tuba jäi meile väikseks, kui üks inimene juurde tuli.
Ma olen nüüd selles toas istunud päris tükk aega ja pole siiani väga pidanud kurtma – no ebamugav koht on, sest uks on selja taga ja see veidi häirib, aga ei midagi hullu. Kõige rohkem häirib siiski see otsene ülemus, kes viimasel ajal on eriti aktiivselt hakanud tüütama ja kellele olen nüüd pidanud korduvalt ütlema, et ta ei segaks mul töö tegemist. Tüüp tahab pidevalt midagi arutada, samas kui teised saavad kõik detailid e-maili teel edastatud ja minule on ka oluline, et asjad oleksid kirjalikult olemas, arvestades töömahte ja detailide hulka – ma ei suuda kõike meelde jätta. Ja minu töö paraku eeldab reaalset töö tegemist suuremalt jaolt, mitte lobisemist nagu see tüüp näikse arvavat. Igatahes, õudselt tüütu on. Aga sellest ma ei tahtnud praegu kirjutada:)
Igatahes see seltskond, kellega ma enne tuba jagasin ja kes oli aeg-ajalt veidi jutukam ja kellele jubedalt meeldis tuba õhutada, ka suurte miinuskraadide juures, mind väga ei häirinud. Kui jutt hakkas häirima, panin klapid pähe ja kui külm hakkas, panin kampsuni selga. Aga mõned nädalad tagasi toimus järjekordne kolimine ja see kamp kolis teise tuppa ja mina sain uued toanaabrid. No ja eelmisel nädalal sain aru, et siia seltskonda ma enam ei sobi. Õigemini on siin toas vähemalt üks inimene, kelle jaoks mina olen probleemne isik.
Aga teema oli siis selles, et siin selle uue seltskonnaga tuba jagades on väga raske tööd teha, sest neil on siin pidevalt mingid arutelud käimas ja ma mõistan isegi seda, et neil see tööalaselt vajalik, aga minul on jällegi keskendumist nõudev töö. Mina vinguma ei hakanud möla üle, aga lahendasin enda jaoks probleemi taas kõrvaklappidega. No ja siis selgus, et mu muusika kostab liiga kõvasti selle põhilobiseja jaoks. Ma üritasin siis veidi volüümi vähemaks võtta, aga jätsin siiski piisavalt valjuks, et nende koosolekud mind ei segaks. Ja see oli endiselt probleemiks. Siis ma juba mainisin ka, et ma üritan nende juttu muusikaga summutada, kui nad juhuslikult aru ei saanud, miks ma kõvasti muusikat kuulan.
Ega ma ei aimanud küll, et see läbi kostab, siiani polnud keegi öelnud, et segab. Ja ma tõesti üritasin ka veidi vaiksemaks panna. Aga no kuidas siis asi lahendada, et kõigil oleks normaalne tööd teha?
Lahenduseni me tegelikult ei jõudnud, aga mis mind kirjutama ajendas üldse, oli see, et veidi hiljem jõudis minuni info, et see kõige häiritum isik oli läinud minu peale kaebama. Aga kuna ta läks kaebama minu osakonda, ja nende inimestega saan ma väga hästi läbi, siis loomulikult sain ka mina sellest teada. Ma ei teagi, mida ta selle kaebamisega saavutada üritas. Aga veelgi jaburam oli see, kui nüüd peale nädalavahetust, ehk eilseks siis, ei olnud too tibin ikka maha rahunenud ja eile hommikul läks ka ta ülemustele kaebama. Ja ta ei läinud küsima, et kas oleks võimalik leida mingi kõigile sobiv lahendus vaid konkreetselt süüdistas mind, et mina ei lase neil tööd teha. Loomulikult jõudis ka see info minuni, sest seintel on ju kõrvad:) Igatahes mul oli tunne, nagu lasteaeda oleks sattunud. Mul on muidugi suva, kaevaku terviseks, aga lihtsalt hämmastav, et pealtnäha normaalne inimene selliseks pealekaebajaks osutus. Samas see nüüd suur üllatus ka polnud, sest ta oli ka üsna hiljuti veel ühe meie osakonna töötaja peale kaebamas käinud, kas siis täiesti alusetult. Juba siis arvamus temast langes ja no nüüd on see arvamus ikka täitsa põhjas.
Aga ehk on nüüd sellest pealekabajast niigi palju kasu, et saame oma osakonnale mingi suurema toa, kuhu ka mina ära mahun.
