Mul jäid aasta lõpus igasugused traditsioonilised kokkuvõtted tegemata, ja blogist ka väga spikerdada ei saa, sest kirjutamine on üsna teisejärguliseks muutunud. Aga veel on jaanuar, ehk aasta algus, veel jõuan, kui see postitus nüüd jälle kilomeetriseks ei veni ja lõpetamata jääb nagu mul eelmisel aastal tihti postitustega juhtus.
Ega läinud aastast mingeid väga eredaid hetki ei meenu küll. Aga mõned asjad, mis meelde jäid:
- Ma olen terve see aasta olnud üsna kodune, s.t. tööl käisin küll, aga tööväline aeg möödus peamiselt kodus. Mu lapsel on ka vist rohkem sotsiaalset elu, kui mul endal. Minul siis lihtsalt temaga seotud üritustel õnnestub ka natuke sotsialiseeruda.
- Kõige rohkem sai käidud vast Türil, aga siiski suhteliselt harva ja sellest on tegelikult väga kahju. Ehk siis oma kasse olen väga vähe näinud sel aastal.
- Mõned korrad jõudsime Tapale, kus elab lapse vanavanaema.
- Mõnel laste sünnipäeval sai käidud ja enda lapse esimene sünnipäev sai peetud (tänase seisuga on ka teine sünnipäev peetud – küll see aeg ikka lendab…).
- Lisaks käisin venna pulmas. Venna pulmad oligi vast üks kõige suuremaid üritusi üldse. Sellega seoses sai ka veel vennanaise tüdrukuteõhtul käidud.
- Paar korda jõudsin ka pubidesse, aga need ei olnud mingid peod vaid pigem lühikesed õhtusöögid, sest me saime vaid nii kaua väljas olla, kuni lapsel uneaeg tuli. Laps oli küll vanaema juures hoiul, ja eks vanaema oleks teda olnud nõus ka ööseks enda juurde jätma, aga seda võimalust oleme me seni vaid ühe korra kasutanud, sel samal korral, kui Lõuna-Eestis, venna pulmas käisime.
- Ma pole nüüdseks kaks aastat juba korralikult magada saanud, sest laps ärkab endiselt öö jooksul mitu korda, vahel vähem, vahel rohkem, aga selliseid öid, kus ta üldse ei ärka, ma ei mäleta. Sellega seoses näen ma ka väga harva unenägusid, sest uni on nii katkendlik ja kerge. Varem nägin vist igal ööl unenägusid.
- Sel aastal otsustasin ma esimest korda elus, et ei pea ka enda sünnipäeva – mulle küll meeldib oma sünnipäeva pidada, ja hästi veider oli tegelikult esimest korda elus sünnipäeva pidamisest loobuda. Aga ma lihtsalt enam ei viitsi ka mitu päeva korraldada ja sebida. Ühe päevaga ei saa ma kunagi hakkama, kui tahan nii sõpru, kui sugulasi näha, ja mu väiksesse elamisse lihtsalt ei mahu kõik korraga ära. Kuigi sel aastal ma vist oleks vaid mõned üksikud sõbrad kutsunud, sest ma ei viitsi ka sebida enam inimeste pärast, kelle jaoks mind enam olemas pole. Lihtsalt harjumusest kedagi kord aastas külla kutsuda pole nagu ka mõtet, kui ülejäänud aasta jooksul üldse suhtlust nagu pole. Kuidagi on nii läinud, päris mitme inimesega. Ma ei ole ehk ise ka väga aktiivne suhtluse algataja olnud, aga mulle tundub, et see minu aktiivsus on pigem just selle tõttu langenud, et teine pool pole kunagi vedu võtnud mu kontakti otsimise peale ja ise ka kunagi kontakti ei otsi. Kahju tegelikult, aga õnneks on siiski jäänud mu ellu mitmed sõbrad, kellega vastastikune suhtlemine toimib, mitte vaid ühepoolselt.
- Palju aega olen veetnud loomulikult tööl ja suurem osa minu selle aasta stressist on seotud tööga. Sest kui varem tekitas stressi mu otsene ülemus, siis tema lapsehoolduspuhkuse ajaks tuli tema asemele uus ülemus, kes omakorda tekitab palju stressi. Kui mul oleks rohkem aega olnud, siis oleks mu blogis võinud olla aasta peale ikka vähemalt 10-20 vihast tööalast postitust, mis kõik seotud otsese ülemusega. Aga ajapuudusel jäid need emotsioonid välja elamata ja lõpuks detailid ununesid. Aga ma ei ole seda unustanud, kui palju need inimesed mind närvi suudavad ajada. Ja kuna ma tean, et nad mõjuvad ka mõnele mu kolleegile sarnaselt, siis asi ei saa ju ainult minus ka olla. Mina kahjuks lihtsalt puutun nendega kõige rohkem kokku.
- Tööga seoses oli ka positiivset – eelmise aasta alguses käisime motivatsiooni koolitusel. Suhtusime alguses sellesse skeptiliselt, aga tegelikult oli tegemist väga huvitava üritusega. Aga muidugi selle koolituse mõju lahtus üsna kiirelt. Esimesel õhtul peale koolitust oli küll väga motiveeritud olla, aga mõne päeva pärast sõitis jälle argipäev selga, koolitusel räägitu mõju lahtus, ja nüüdseks on ammu ununenud, mis seal räägiti ja mis meil seal silmad särama pani. Aga see on meeles, et äge oli ja jube positiivne oli olla pärast seda üritust.
- Laps on aastaga tohutult arenenud. Kui pool aastat tagasi veel muretsesin, et ta ikka vähe sõnu ütleb, siis nüüdseks on selge, varsti ootab meid “miks” küsimuste laviin. Ühel hetkel hakkas ta jube palju lobisema ja kõike järele kordama. Eks mõned sõnad on häälduselt veel arusaamatud, ja vahel tuleb sõnade asemel ikka mingi kägin lihtsalt ning nutu- ja vihahood, kui teda ei mõisteta:) “Kohutav kahene” on ka tihtipeale platsis. Lemmik sõnapaar on tal hetkel “ei taha”, ja ta ütleb seda nii armsalt, et ei saa isegi närvi minna selle pideva “ei taha” peale.
- Ma olen nii õnnelik, et meil on A. vanemad, kes meil last hoiavad (või noh, A. ema siiski hoiab peamiselt), sest ei oska paremat lapsehoidjat tahta, kui pereliige, kes lapsest tõeliselt hoolib ja kes oskab temaga õigesti suhelda ja kes oskab ja viitsib temaga igasugu arendavaid tegevusi läbi viia. Arvan, et kõik nii osavad pole (mul endal jääb ka ikka oskustest ja tahtmisest tihti puudu, sest vahel on nii väsitav see lapsevanemaks olemine, et ei taha mõeldagi, et lisaks igapäevastele kohustuslikele tegevustele peab veel mängima ka lapsega), aga A. ema on muidugi ka lasteaias töötanud ja eks sealt ka need suuremad kogemused ja oskused väikestega suhtlemises.
- Jõulude ajal on meil nüüd välja kujunenud nii, et käime alguses läbi Tapalt, A. vanaema juurest ja siis õhtu veedame Türil, minu õe juures, kuhu ka mu ülejäänud perekond alati kogunenud on.
- Tööjuure poolt korraldati kah jõulupidu, üsna sarnane sellele, mis eelmisel aastal. Aga seda ma pikalt nautida ei saanud, sest otsustasin esimese bussiga (pidu oli linnast väljas) koju tagasi minna. Isegi magustoit jäi esimese bussi rahval saamata. Aga ma väga ei naudi neid meie firma pidusid. Ma ei ole selles kollektiivis end siiani väga koduselt tundma hakanud, on mõned inimesed, kes mulle meeldivad ja kellega rohkem suhtlen, aga nendega suhtlen ka vaid tööl. Varasemates töökohtades on alati kujunenud välja mingid seltskonnad, kes ka tööväliselt on kokkusaamisi korraldanud. Ja vot praeguses kohas ma ei tunne sellist kuuluvustunnet, ei tunne, et oleksin seal n.ö. oma. Aga ma väga ei tunne sellest töövälisest kolleegidega suhtlemisest ka puudust, vist on see asi ka ammendanud ennast.
- Aastavahetus möödus taas kodus nagu eelmisel aastal, sest kuhu selle väikse lapsega ikka keset ööd minna. Lubasin lapsel küll tavapärasest kauem üleval olla, aga keskööni ta ikkagi vastu ei pidanud. Õue ei hakanud me ka minema, tulevärki nägi natuke aknast kah, juba kella 10-st alates algas mõnel siin uus aasta.
- Uue aasta esimesel päeval rikuti mul tuju natuke ära. Enam detaile ei mäleta, aga loodan, et see esimene päev nüüd pole näitaja, milliseks kujuneb aasta.
- Kui aasta lõpu poole jõudsin mõelda, et olen üllatavalt kaua terve püsinud, samal ajal, kui kõik ümberringi on haiged, siis 2 nädalat tagasi sai mingi viirus või külmetus ka mind kätte ja kokkuvõttes olime terve perega natuke kodusel ravil. Loodan, et ka see pole mingi näitaja aasta kujunemise suhtes.
Selline lühikokkuvõte.
